Aniloksvõll
Aniloks silinder on fleksotrüki väga tähtis element. Silinder peab olema väga jäik ja omama väga täpset radiaalset mõõdet. Täpsustase on 0,01 mm
Varasemad anilokssilindrid olid valmistatud täis metallist silindrite peale. Tänapäevased anilokssilindrid valmistatakse juba seest tühjana ehk siis metallsilindrile. Selle mõte on hinnas ja loomulikult ka aniloksi kaalus. Hoopis kergem on masinasse paigaldada kaalult kergemaid aniloksvõlle.
Edasi räägime siis aniloksvõlli pinnast, mis on värvi dosaatoriks fleksotrükis.
Selleks, et kanda rastripind terassilindrile, kasutatakse elektroonset graveerimist. Sealjuures iga kärjeke töödeldakse eraldi. Lõiketera surutakse metalli, toimub ta pressimine ja süvendatud kärje tekkimine. Viimasel ajal on kasutusele võetud keraamilise kihi lasergraveerimine, mille juures lendub võlli materjal. Rastrikärjed omavad püramiidikujulist ehitust. On kasutusele võetud silindrid keraamilise kihiga. Sellised silindrid koos raakliseadmiga ongi kõige tänapäevasemateks värviaparaatideks.
Keraamiline kate aniloksidel on erakordselt tugev ja korrosioonikindel. Tänu oma tugevusele
on võimalik keraamikat graveerida ainult laseriga. 20 aastat tagasi valmistati
laser anilokse järgnevalt;
Mehhaaniline osa :
Metallpõhi oli valmistatud mikronilise täpsusega. Peale kontrolli ja lihvimist kanti peale
keraamiline kate kasutades isevalmistatud seadmeid. Pulber valiti spetsiaalsete
karakteristikute järgi ( tera suurus, kuju .)
Kasutati plasmatehnoloogiat Elektrilaeng tekitati katoodi ja anoodi vahele. Plasma gaasid
Nagu Argon, Nitrogeen, Hüdrogeen või Heelium juhiti kaarlahendusele, kus see
ioniseerus ja lagunes. Keraamiline pulber sulas plasma käes tekitades kineetilise energia.
Tuline plasmalahus sulandus metallvaltsile. Ühe korraga saavutati keraamilise kihi
paksuseks 2 µm. Iga järgneva korraga oli kihi paksust võimalik kasvatada vaid 2 μm võrra.
Et saavutada kihi paksuseks 160 kuni 180 µm oli vaja seda kaua valmistada.
Pildigalerii wikipediast.
|
|
GRAVEERIMINE :
Peale keraamikaga katmist läheb võll lasergraveerimisele. Arvuti kontrollib laseri kiire
suurust , võimsust ja liinitihedust .
Natuke ajaloost ja laseri taustast:
1958, Towne ja Schawlow kasutasid esimesena nimetust LASER (light amplification by
stimulated emission of radiation st valguse võimendamine radiatsiooniemissiooni
stimuleerimisel). Baseerudes A. Einsteini teooriale (1916), valmistati esimene laser 1960 aastal.
Ehitati erinevaid tüüpe, kuid ainult CO2 ja Yttrium Aluminium Garnet (YAG)
leidsid laialdasemat kasutamist.
Laser genereerib energiaimpulsse. Nendega pommitatakse keraamilist pinda. Enamasti
Kasutatakse CO2 (gaasi) laserit . YAG on vedelplasma laser. Erinevus on neil pulsi teravus
ja lainepikkus.
Milljonid ja isegi billjonid kupid katavad anilokse. Kupi seinte puhtus ja kuju sõltub laseri
impulsist. CO2 laser võimaldab suuremat liinitihedust. See võib tekitada aga soovimatuid
tagajärgi- seinad jäävad liiga õhukeseks. Ühtlasema impulsi tulemusena on YAG laseri
Kupid ühesugusemad ja kannavad ka stabiilsemalt värvi üle.
YAG laseriga töötlemisel tekib kupi seintele keraamikast kiht, mis soodustab värvi kannet
ja pikendab aniloksi eluiga.
Kupi pind on tasasem ja värvikanne parem.
YAG laseri lainepikkus on ligi 1 mikron (10 korda väiksem kui CO2 laser).
Matemaatika näitab, et mida pikem on lainepikkus,
seda suurem on väikseim osake , millega
Pommitatakse. Sellega on piiratud CO2 laseri
liinitihedus . Järgnev graafik näitab kupi
loovutust võrrelduna erinevaid anilokse :
Kuna YAG laser pakub paremat tulemust (kupi võimsus, kupi puhtus, kõrgem liinitihedus...), kasutab Praxair seda tehnoloogiat tihedama liiniga anilokside valmistamisel. Saavutamaks
Ühtlasemaid värvikuppe kasutatakse kahe laseri abi. Peale lasergraveerimist aniloks poleeritakse ja saavutataksevalmistoodang.
