Joonis pärineb  Wikipediast.

Indias muutus see trükikunst väga populaarseks. Sellega oli võimalik palvetekste lihtsamalt paljundada ja aitas kergemini ka usku levitada. Tänu sellele on säilinud ka kultuuri ja ajaloo mälestusi nendest aegadest. Seda trükitehnikat kasutati ka trükkimiseks saviplaatidele. Sellised näited pärinevad kuuendast sajandist ja autoriks on budist Creed.

Euroopasse jõudis see meetod suhteliselt hilja. Suure populaarsuse saavutas 14. saj. Peamiselt kasutati seda trükimeetodit riietele religioossete kujutiste trükkimiseks. Umbes samal ajal muutus ka paberi kättesaamine lihtsamaks, siis trükiti ka siin palvelehti ja mängukaarte juba suurtes kogustes. Keskajal kasutati tahveltrükki juba nii teksti kui ka kujutiste trükkimiseks sama plaadiga. Tuntuim selle aja trükis on "Biblia pauperum". Siiani kasutati kruvitrükipressi.

Kruvipressi pilt wikipediast. 

Esimene muudetava tekstiga trükivorm loodi väidetavalt Hiinas aastatel 1040 Bi Shengi poolt. Esimene metallist muudetava tekstiga trükivorm loodi Koreas Goryeo dünastia poolt aastatel 1230. Mõlema trükivormi leviku piiriks oli aga selle trükivormi töömahukus ja lõppkokkuvõttes ka selle hind. Need leiutised jäid seisma ajani, kuni 1450, Johannes Guttenberg , kogus kogu eelneva info trükinduse kohta ja leiutas juba sellele baseerudes trükimasina.

Johannes Gutenberg oli ametilt kullassepp. Tänu oma ametile metallidega vahetas ta varasemad puu ja metall trükiplaadid tinavormide vastu. Nende valmistamine oli tunduvalt lihtsam ja odavam. Seejärel alustas ta kruvipressi moderniseerimist. Tema leiutatud uuel masinal oli võimalik trükkida umbes 3600 poognat päevas. See aitas kaasa ka tolleaegsete kuulsate kirjanike Luther ja Erasmus raamatute suurele läbimüügile.

Trükkimine vanadel aegadel. 

   Gutenbergi abilisteks trükipressi leiutamisel olid Andreas Dritzehn- ametilt juveliir ja Andreas Heilmann, kes oli paberivabriku omanik. Koos tehti esimesed katsetused kasutades trükivormides terast ja ladumisel tina ja plii vorme. Tänu nendele materjalidele paranes märgatavalt trükikvaliteet. Guttenbergi leiutiste ritta võib julgelt lisada ka maatriksvormi, milles oli lihtne vahetada tekste. Tema oli ka esimene, kes hakkas kasutama õlibaasil trükivärvi, mis oli natuke paindlikum trükkimises kui senine vesivärv.

   Peale Gutenbergi trükimasina leiutamist algas trükinduses revolutsioon. Paarikümne aasta jooksul tekkis Euroopas ühe trükikoja (Mainz Saksamaal) asemel 236 trükikoda erinevates linnades. Aastaks 1480 oli juba Saksamaal kokku rohkem kui 110 trükikoda. Seda võiks lugeda polügraafia alguseks. Juba enamus raamatuid oli sel ajal trükitud trükimasinal. Ainuüksi Itaalias oli aastaks 1500 olemas 77 erinevat trükikoda. Enamus asus Veneetsias. Selleks ajaks trükiti aastas ca 20 mlj poognat. Sajandi jooksul koopiate arv kümnekordistus.

Umbes aastatel 1500 oli graveerimine kaunistustele, relvadele jne väga populaarne. Daniel Hopfner Augsburgist kaunistas relvi omal meetodil. Ta kattis terasplaadi vahaga, kraapis siis peenikese nõelaga sinna kujutise ja söövitas plaati happega. Kraabitud pinnad sööbisid sügavamaks. Hiljem vaha puhastati plaatidelt. Kui nüüd plaat katta värviga ja raakliga eemaldada ülearune värv, saame plaadiga trükkida väga peenikesi kujundeid. Osa Danieli trükiplaate on säilinud tänapäeval. See trükimeetod on üks Intaglio vormidest. Terasplaatide kõrval kasutati ka vasest ja messingist plaate.

Aastatel 1640 tekkis graveeringu kõrvale natuke täiustatum trükimetod- Mezzotint. Selle trükitehnoloogiaga oli võimalik edasi anda juba pooltoone ja varjusid. Enam ei olnud pildid ainult mustvalged. Peamine tehnoloogiline erinevus on trükiplaadi valmistamine. Plaadimaterjaliks kasutati enamalt jaolt vaske. Väikese haamrikesega toksiti plaadile peenikesi punkte. Harvemad punktid tekitasid pooltoone ja tihedad ja sügavamad punktid täispindasid. Selle meetodi leiutajaks loetakse Ludwig von Siegen.

Veel üks graveeringu eriharusid on aquatint. Peamiselt kasutati selle tehnika juures kas vasest või tsink trükiplaate. Kasutatakse söövitustehnikat kujutise saamisel. Trükitav osa kaetakse kummilahusega. Süüvitatud pind on hea pooltoonide edastuseks.

Kasutades neid kolme graveerimistehnikat koos, on võimalik saada väga hea resolutsiooniga pilte.

 

Trükitehnika arenes edasi.   Aastal 1796 Alois Senefelder  Bohemiast  töötas välja trükitehnoloogia, mida tuntakse  litograafia nime all. Trükimatriitsiks kaśutatakse siin kivi . Matriits valmistatakse keemilise protsessi tulemusena. Trükkimise protsess on totaalselt erinev võrreldes seniste tehnoloogiatega. Matriitsi trükitavad  osad on vett hülgavad ja mittetrükkivad osad  vett siduvad.  Seega on litograafia praeguse ofsetplaadi eelkäija.

Litograafia tuleb iseenesest  kreekakeelsest sõnast LITHOS - kivi.

Sama trükitehnoloogiat edasi arendades jõuti kromolitograafia juurde. Tegemist on n.ö. mitmevärvi lito trükiga. Sellest trükimeetodist sai peamine mitmevärvitrüki meetod. Esimesteks trükkaliteks olid 1837 a Jacob Christoph Le Blon ja George Baxter. Peamiselt kasutati seda terükitehnoloogiat fotode ja kaartide trükkimisel, kuna andis väga hea kvaliteediga trükiseid. Siiski, kuna kogu töö tehti ära käsitsi, oli see trükimeetod kallis. Tuli ju iga värvi jaoks valmistada oma kivi. Väga kvaliteetse trükise vormide ettevalmistamine võis võtta terve kuu kuntsnike pingelist tööd.

Trükitehnoloogiate arenedes tekkis vajadus vähendada käsitööd . 1843 a leiutas Richard March Hoe rototrükimaina. Valmis see masin lõplikult 1846.a ja patendi selle masina peale võttis ta 1847 a. ¨See masin trükkis siis silindrilt ja oli võimeline trükkima nii paberile, kartongile kui ka plastikule. Tänapäeval on kolme tüüpi rotomasinaid - offset (peamiselt poognamasinad), rotogravüür ja flekso.

Rotomasinate arenguga hakkasid trükkalid nendes kasutama erinevaid trükimeetode ja ühe versioonina oli esimesena Robert Barclay, kes aastal 1875 oli suuteline oma rotomasinaga tegema ofset trükki pabeirle. Kuna see masin kasutas trükivormiks siiski veel tasapinnalist kivivormi, siis kanti pilt edasi üle spetsiaalse immutusega kartong kattega silindriga. Hiljem muutus see edasikande silindri katmik kummiga kaetuks.

Peale esimeste ofsetmasinate 19. saj lõpupoole katsuti olemasolevatele rotomasinatele jurde sobitada veel teisigi trükitehnoloogiaid.

Kuna tööstused arenesid võimsalt, arenes ka pakendimajandus ja seal ei olnud võimalik kasutada ainult ofsetmasinat. Tuli leida mingi teine trükimeetod.

1930ndate aastate algul hakati kasutama graveeritud trükivorme. Selle tulemusena oli võimalik trükkida juba palju rohkematele materjalidele (kartong, kile jm)

 

Rotogravüüri trükiplaat on samasugune, nagu Intaglio trükiste puhul. Trükisilinder asub trükivannis ja värviraakel eemaldab ülearuse värvi plaadilt. Plaadi materjal oli kas vask või alumiinium. Materjal surutakse vastu trükiplaati.

 

Rotogravüürmasinad olid esimesed, mille puhul pandi järjestiku kõigi 4 värvi sektsioonid CMYK. Graveeritud trükiplaadi värvi edasikanne on ka märgatavalt parem kui ofseti puhul.

Seda trükimeetodit hakati peamiselt kasutama ajalehtede trükkimisel, kuna tiraazhid olid suured ja sai kasutada odavamat paberit.

Kuigi siiditrüki tehnoloogiat kasutasid hiinlased juba 960 a. maj, siis Euroopas tuli see tehnoloogia kasutusse alles tänu inglase Samuel Simon poolt patenteeritud aastal 1907. Tema kasutas seda tehnoloogiat kallite tapeetide tootmisel. Kui algusaegadel kasutati siidile kujundi tegemiseks lihtsat värvi, siis aastal 1928 keemik Joseph Ulano lõi fotopolümeri, mida oli võimalik peale trükki maha pesta ja sama siidi siis ka uuesti kasutada.

Tehnika kiire arenguga tekkis ka keemikutel võidujooks trükimaterjalide uuendamistega. 1920ndate aastate algupoolel sündisid esimesed koopiamasinad, millega oli võimalik ühte kuntsniku poolt loodud trükist kopeerida. Esialgsed koopiamasinad piirdusid primitiivsemate tulemustega. (zelantiini lahus).

Peale tehnika arengu oli hakanud arenema ka elektroonika. Esimesed arvutid olid suhteliselt kohmakad ja neid kasutati enamalt jaolt matemaatiliste tehete tegemiseks. Arvutite täiustamisega tekkis aga vajadus ka tulemusi väljastada paberkandjale. Esimene maatriksprinter toodeti aastal 1964. Maatriksi suurus oli kõigest 5 x 7. Masina kiirus oli vaid punkti sekundis e. 1 täht sekundis. Hilisem versioon oli juba topelt kiirem ja trükkis 60 punkti sekundis. Paberile jälje jätmiseks kasutatakse maatriksi ja paberi vahel tindilinti. Maatriks oli ainult tekstide trükkimiseks.

 

Arvutite võidukäiguga pidasid sammu ka printerid. 1969. aastal konstrueeris Gary Starkweather Xseroksi firmast laserprinteri. Tegu oli alles esimese masinaga, millel oli veel palju puudusi, kuid sellega sai juba trükkida ka fotosid. Esimene müügikõlbulik laserprinter valmistati IBM kompanii poolt aastal 1975. Mudeli nimi oli 3800. See võttis enda alla "terve ruumi". Samas oli see väga töökindel ja nii mõnigi firma kasutab neid siiani.

Laserprinteritega paralleelselt tulid kasutusse termoprinterid ja tindiprinterid. ( 1973) Termoprinteri põhielemendiks on termopea, mis vastavalt arvutisignaalidele kuumutab termopaberit. Tindiprinteri peamine sõlm on printeri pea, mille imepeenikeste kapillaaride kaudu pritsitakse värvitilgakesi materjalile.

Tehnika viimased leiutised trükinduses on digitrükimasinad, mille esimesed mudelid toodeti aastal 1993. Need masinad on olnud pidevas arengus ja täiustamises, et saada kõigepealt võrdseid tulemusi rotogravüüri ja ofsetiga ja samas et masina ja materjali hind ei läheks taevasse. Tänapäeval kaks suuremat konkurenti selles valdkonnas on Xerox ja HP.

Aastast 2003 on veel juurde tulnud tehnoloogia, mida kutsutakse küll 3D print, kuid oma olemuselt meenutab see rohkem modelleerimist.