1890 ndal aastal sai Liverpoolis patendeeritud trükimasin firma Baron and Sons poolt. Trükiplaatideks kasutati kummiplaate ja trükkimiseks aniliin õlibaasilisi värve. Sellest ka selle trükiharu esmane nimetus "aniliintrükk" . Saksamaal kasutati selle trükimeetodi nimetuseks ka "gummdruck" mis otseses tõlkes tähendabki kummitrükk.

Juba XIX sajandi keskel kasutati aniliinvärve tapeedi trükkimiseks. Aniliin aga on värvitu õline vedelik, mis kahjuks on mürgine. Samal ajal lahustab aniliin väga hästi värvaineid.

Teiseks tehniliseks eelduseks fleksograafia tekkimisele oli elastsete trükivormide valmistamise tehnoloogia leiutamine. Põhiliseks materjaliks oli looduslik kautšuk - elastne materjal mis oli loodusliku päritoluga. Praegu on elastsete kummivormide aluseks sünteetiline kautšuk.

Laialdase arengu osaliseks sai fleksograafia alates 1912 aastast, kui hakati valmistama pakette tsellofaanist, millele trükiti pealkirjad aniliintrükis.

20 saj algupooleks oli see trükitehnoloogia väga laialdaselt kasutatud toiduainetööstuses toodete pakendite trükkimisel. 1940.a leidis Ravimi ja Toiduainete Tööstuse Administratsioon, et aniliinvärvid on liiga mürgised, et trükkida toiduainete pakenditele ja keelustasid nende värvide kasutamise.

Alles 1949.a. leiutati n.ö. "turvalised värvid" mida võis siis kasutada ka toiduainetööstuses.

Toimus fleksograafia kasutamise laienemine. Sellele aitas kaasa selle trükiliigi eelised võrreldes klassikaliste trükiviisidega. Kõrgtrüki vorme valmistati vanasti vaid metallist ( trükitinast, pronksist või tsingist). Praegu aga valmistatakse trükivormid fleksograafia tarbeks fotopolümeeridest.

Praegu üldiselt kasutusolev termin „ Fleksograafia" võeti esmakordselt kasutusele 21. oktoobril 1952 aastal USA toimunud pakendimaterjalide konverentsil. Termini aluseks on ladinakeelne sõna flexibillis mis tähendab elastset ja kreekakeelne sõna graphlem mis tähendab kirjutamist ja joonistamist.

Trükitehnoloogia on arenenud  koos muu tehnika arenguga.  Plaadid valmistatakse juba fotopolümerist laser meetodil.  Keraamilised aniloksid on juba nii  peene värviedastusega, et flekso trüki kvaliteet on  võrdne ofset trükisega.