Materjalide kasutamisel tuleb arvestada sageli tema niiskuvust erilistes keskkondades. Mõningaid materjale iseloomustab hüdrofoobsus - “immuunsus” niiskuse ja vee suhtes. Nad ei märgu vaid tõukavad vee molekule endast eemale.

Hüdrofoobsetel dielektrilistel materjalidel säilib hea elektriline pinnaeritakistus ka niiskes keskkonnas.

Hügroskoopsuseks nimetatakse materjali võimet imada endasse niiskust ümbritsevast õhust.

H = G1 - G0 : G0 x 100% G1 - niiskes keskkonnas 24-48 t hoitud keha kaal

G0 - kuiva keha kaal

Veeimavus - materjali omadus imada endasse vett (protsentides) 24 - 48 t. või 6 - 30 päeva.

Veeläbitavus - materjali omadus lasta endast läbi veeaure (kaablikestad, kattematerjalid, isolatsioonkiled jne.).

NB! Veeläbitavus - veeimavus.

Näiteks: paberist joogitops imab vett seintesse aga läbi ei lase.

Märgavus on materjali omadus tõmmata oma pinnale veemolekule ja neid seal kinni hoida. (Vee molekulid on polaarsed, mis tõttu neid tõmbavad iooniseeruvad materjalid: klaas ja keraamilised materjalid). Neutraalsete molekulidega ained parafiin, tefloon 4 jms. ei märgu.

Kõrgema hügroskoopsusega ja veeimavusega on poorsed ja kiulised materjalid. Poorsed võivad olla suletud ,või avatud pooridega – läbitavate kapilaaridega.

Anisotroopsetel nagu kihilistel materjalidel (getinaks, tekstoliit, vilk jt.) on veeimavus erinev pikki- ja ristisuunas kihtide vahel.

Seega niiskuse olemasolu materjalis või tema pinnal halvendab dielektrilisi omadusi. Suure hügroskoopsusega ja veeimavusega materjalide kasutamine on elektrotehnikas välistatud.