Isoleermaterjalideks ehk dielektrikuteks nimetatakse materjale, mida kasutatakse elektriseadmeis erineva potentsiaaliga osade eraldamiseks (isoleerimiseks). Agregaatoleku (olekuvormi) järgi tehakse vahet gaasiliste, vedelate ja tahkete isoleermaterjalide vahel.

Mõned autorid eristavad veel tahkuvaid isoleermaterjale, mis kasutuselevõtu ajal on vedelas olekus, seadmete normaaltööl aga tahked. Selliste materjalide hulka kuuluvad näiteks immutuslakid, valukomponendid jne. Keemilisest koosseisust lähtudes eristatakse anorgaanilisi, orgaanilisi ja elementorgaanilisi materjale.

Orgaanilisteks nimetatakse C-C ja C-H sidemeid sisaldavaid süsinikuühendeid, mille molekulid võivad sisaldada veel hapniku, väävli, lämmastiku, kloori, kroomi ja joodi aatomeid. Elementorgaanilised ühendid sisaldavad peale süsiniku, vesiniku ja eelnimetatud halogeenide aatomite veel mõne muu elemendi, näiteks räni (räniorgaanilised materjalid), fluori (fluororgaanilised materjalid), fosfori (fosfororgaanilised materjalid) jne. Tootmise seisukohast võib eristada looduslikke ja süntees- ehk tehismaterjale.