Materjaliõpetus elektrikele
Magnetilised materjalid
Magnetmaterjalidena on kasutusel põhiliselt ferro- ja ferrimagneetikud. Nendel materjalidel on omadus magnetväljas magnetiseeruda. Seda omadust seletatakse väikeste, spontaanselt magnetiseeruvate piirkondade - domeenide - olemasoluga materjalis, mis välise välja rakendamisel pöörduvad välja sihis, nii et nende väli liitub välise väljaga. Sõltuvalt materjali koostisest ja struktuurist on domeenide pööramiseks vajalik teatud tugevusega väline magnetväli.
Magnetilised materjalid, mida kasutatakse elektrimasinate, transformaatorite, paispoolide südamike ja mitmesuguste teiste seadiste magnetiliste osade ning püsivmagnetite valmistamiseks, moodustavad ferromagneetiliste ainete rühma. Peamised ferromagneetilised materjalid on puhas raud, nikkel ja koobalt ning nende sulamid üksteisega (mitmesugused magnetilised terased sh. elektritehniline teras).
Koertsitiivsuse järgi, võib magnetilisi materjale jaotada kolme gruppi:
1) pehmemagnetmaterjalid, millel on kitsas hüstereesisilmus (väike koertsitiivjõud hc < 400 A/m), suur magnetiline läbitavus (magneetimiskõvera järsk tõus).
Taolisi materjale kasutatakse magnetjuhtidena, eriti vahelduvvoolu korral, kuna peale ümbermagneetimise kadude (hüstereesisilmuse pindala) sõltuvad kaod ka ümbermagneetimise (voolu) sagedusest;
2) kõvamagnetmaterjalidel on suur remanents ja suur koertsitiivjõud (lai hüstereesisilmus). Taolised materjalid on kasutusel põhiliselt püsimagnetitena ja
3) eriomadustega magnetmaterjalid – ferriidid nagu näiteks magnetostriktsioonmaterjalid
(magnetvälja toimel muutuvad mõõtmed), jne.
Tehnikas kasutatavad magnetmaterjalid on mitmekomponendilised sulamid, kusjuures valdava osa nendest moodustavad ferromagnetilised materjalid: raud, nikkel ja koobalt. Nende põhiomadused on toodud tabelis 13.
Enamus ferromagneetikuid on metallid ja elektrijuhi omatustega, aga ferrimagneetikud on metallide oksiidide pulberite segudest paagutatud materjal dielektriliste või pooljuhi omatustega.
Magnetilised materjalid, mida kasutatakse elektrimasinate, transformaatorite, paispoolide südamike ja mitmesuguste teiste seadiste magnetiliste osade ning püsivmagnetite valmistamiseks, moodustavad ferromagneetiliste ainete rühma. Peamised ferromagneetilised materjalid on puhas raud, nikkel ja koobalt ning nende sulamid üksteisega (mitmesugused magnetilised terased sh. elektritehniline teras).
Koertsitiivsuse järgi, võib magnetilisi materjale jaotada kolme gruppi:
1) pehmemagnetmaterjalid, millel on kitsas hüstereesisilmus (väike koertsitiivjõud hc < 400 A/m), suur magnetiline läbitavus (magneetimiskõvera järsk tõus).
Taolisi materjale kasutatakse magnetjuhtidena, eriti vahelduvvoolu korral, kuna peale ümbermagneetimise kadude (hüstereesisilmuse pindala) sõltuvad kaod ka ümbermagneetimise (voolu) sagedusest;
2) kõvamagnetmaterjalidel on suur remanents ja suur koertsitiivjõud (lai hüstereesisilmus). Taolised materjalid on kasutusel põhiliselt püsimagnetitena ja
3) eriomadustega magnetmaterjalid – ferriidid nagu näiteks magnetostriktsioonmaterjalid
(magnetvälja toimel muutuvad mõõtmed), jne.
Tehnikas kasutatavad magnetmaterjalid on mitmekomponendilised sulamid, kusjuures valdava osa nendest moodustavad ferromagnetilised materjalid: raud, nikkel ja koobalt. Nende põhiomadused on toodud tabelis 13.
Enamus ferromagneetikuid on metallid ja elektrijuhi omatustega, aga ferrimagneetikud on metallide oksiidide pulberite segudest paagutatud materjal dielektriliste või pooljuhi omatustega.
Licensed under the Creative Commons Attribution Non-commercial Share Alike 3.0 License