Digitaaltrükk tekkis arvutite kasutamise loogilise arengu käigus trükiste väljaandmisel. Seda aga võimaldas kaks sündmust, mis said alguse 1985 aastal. Nimelt sellel aastal valmistas firma Apple esimese PostScript arvutikeelel baseeruva laserprinteri Laser Writer. Samuti hakati kasutama sama firma arvutitel esimest varianti programmist PageMarker, mille valmistas firma Aldus.

         Koos personaalarvuti arenguga ja perifeersete seadmete arenguga toimus arvutite kasutuselevõtt kirjastustegevuses. Loetud aastate jooksul toimus kirjastustöö täielik muutus. Koos sellega muutus tootmisprotsess ka trükikodades. Võeti kasutusele suurel hulgal filmiväljastajaid.

         Probleemiks sai aga operatiivsus. Tekkis terav vajadus luua seadmed, mis ei kasuta fotokeemilisi protsesse. Algasid ettevalmistused seadmete loomiseks, mis suudaks kasutada otseselt arvutites olevat informatsiooni  trükiste kohta.

         Esimesena tutvustas firma Heidelberg esimest sellist masinat GTO DI. Selles masinas valmistati trükivormid kasutades arvutites olevat informatsiooni. Trükivormid valmistati kasutades elektrostaatilisel meetodil. Selliste trükivormide kvaliteet mitte alati ei vastanud suure polügraafia nõuetele. Vaid laserseaded võimaldasid kvaliteetse trükise valmistamise. Juba 1993 aastal valmistati uus trükimasin GTO DI laseriga. Sellest ajast on  tehnoloogia DI (Direct Imagning) võetud laialdaselt kasutusele.

         Digitaalsete trükiseadmete areng liikus kolmes põhilises suunas:

1. Esimeseks teeks oli värviliste kopeeraparaatide areng värvilisteks digitaalseteks trükimasinateks. Nende masinate tootjate hulgas on tuntumad nii Canon kui ka Xerox.

2. Teiseks teeks oli ofsetmasinate loomine, milledes  ofsetvormid valmistati trükimasinates. Selline trükivormide valmistamine tunduvalt vähendas trükivormide ettevalmistamise aega ja tagas väga kõrge kohastamistäpsuse. Selliseid masinaid valmistasid firmad Heidelberg, Dainippon Screen, Adast, KBA, Ryobi ja teised.

3. Kolmandaks teeks oli täiesti uute tehnoloogiate loomine, mis ei vastanud tüüpilistele trükiprotsessidele. Siin olid teedrajajateks firmad Xeikon, Indigo ja OCE.

       Sajandi lõpus toimus tormiline uute masinatüüpide loomine, millest peaks saama ettekujutise vaadates uute masinate valmimisaastale.

                        Indigo                                 1993

                        Xeicon                                1993

                        QM 46 DI                             1995

                        74 Karat                              1998

                        Speedmaster 74 DI                1998

                        True Press                           1998

                        Adast Dominant                    2000

                        Ryobi 3404 DI                       2000

                        Nexpress                             2000

                        Digimaster                           2001

      Seda nimekirja võiks jätkata uuemate seadmete nimetamisega. Aja jooksul on ilmunud uued digitaaltrüki masinate tootjad. Osad tootjad aga on lõpetanud masinate tootmise.