Ajalugu
Jugatrükk on tilkade suure kiirusega kandmine läbi mikroavade alus-materjalile eesmärgiga luua kujutis. Jugatrüki tänapäevane areng on enam kui paarkümmend aastat. Eelduse aga lõi selleks prantsuse teadlane Feliks Savarta, kes 1833 aastal avastas, et vedeliku tilgad, mis lastakse läbi kitsa avavuse omavad ühesugust kuju. Matemaatiliselt sai see tõestuse 1878 aastal lord Reili poolt. Kuid alles 1951 aastal Simensi firma patenteeris esimese seade, mis muundas vedeliku joa tilkadeks. Seadet kasutati mingograafis voolu pinge registreerimiseks.
1960 aastate alguses Steinfordi ülikooli professor Swith avastas, et survelainete abil on võimalik vedeliku juga jagada ühesuguse suurusega ja üksteisest ühekaugusel asuvateks tilkadeks. Nendele oli võimalik valikuliselt kanda elektrilaeng. Läbides elektrivälja laengut kandvad tilgad kandusid kõrvale ja neid võis koguda vastuvõtjasse. Laengut mitte kandvad tilgad aga lendasid kuni vastuvõtumaterjalini ja moodustasid seal kujutise. Seda protsessi nimetati pidevaks jugatrükiks. Antud avastuse alusel firma A.B.Dick valmistas seade VideoJet.
Kuid alles 1976 aastal firma IBM võttis kasutusele selle avastuse ja lasi välja jugatrükiseade IBM 4640 teksti trükkimiseks paberile.
Umbes samal ajal Lundi ülikooli professor Hertz töötas välja jugatrüki erinevaid meetodeid. Ta avastas, et on võimalik reguleerida tilkade arvu ühe piksli kohta. See aga võimaldas saada erineva tugevusastmega tilku ja seega luua erinevaid tooniastmeid.
Hoopis uue suuna võttis aga jugatrüki areng siis kui leiti meetod tilkade loomiseks nõudmisel (drop - end - demand).Selle viisi põhimõte seisnes selles, et seade lasi välja tilga ainult vajaduse korral. See tunduvalt lihtsustas trükiseadete ehitust, kuna puudus vajadus luua laenu loomiseks vajalikud osad. Samuti polnud vaja luua liigse värvi tagastamissüsteemi. Nendes seadmetes kasutati tilkade loomiseks piesokeraamilist elementi, mis elektriliste impulsside abil lõi survelaine.
Alates 1980 aastatest hakati valmistama seadeid kus kasutati meetodit - tilgad nõudmisel. Kuid tekkis terve rida probleeme, mis olid seotud ebaühtlase kvaliteediga ja avade (düüside) mustumisega. Alles 1979 aastal firma Canon lõi meetodi mille juures tilk suruti välja kasutades kuumutamist. Seda meetodit hakkas firma nimetama Bubble jet (mullide trükk).Sellise trükipea ehitus on imelihtne. Samuti saavutati värvitilga asendi väga suur täpsus. Samal ajal firma Hewlett - Packard töötas välja sarnase tehnoloogia, mida nimetati soojuslikuks jugatrükiks (thermal inkjet).
Alates 1980 aastate lõpust tänu madalale hinnale, kompaktsusele, töötamise vaikusele ja saavutatavale värvihaardele hakkasid need seaded asendama maatriksprintereid. Sellele aitas kaasa ka võimalus vahetada trükipäid kas koos või ükshaaval.
1960 aastate alguses Steinfordi ülikooli professor Swith avastas, et survelainete abil on võimalik vedeliku juga jagada ühesuguse suurusega ja üksteisest ühekaugusel asuvateks tilkadeks. Nendele oli võimalik valikuliselt kanda elektrilaeng. Läbides elektrivälja laengut kandvad tilgad kandusid kõrvale ja neid võis koguda vastuvõtjasse. Laengut mitte kandvad tilgad aga lendasid kuni vastuvõtumaterjalini ja moodustasid seal kujutise. Seda protsessi nimetati pidevaks jugatrükiks. Antud avastuse alusel firma A.B.Dick valmistas seade VideoJet.
Kuid alles 1976 aastal firma IBM võttis kasutusele selle avastuse ja lasi välja jugatrükiseade IBM 4640 teksti trükkimiseks paberile.
Umbes samal ajal Lundi ülikooli professor Hertz töötas välja jugatrüki erinevaid meetodeid. Ta avastas, et on võimalik reguleerida tilkade arvu ühe piksli kohta. See aga võimaldas saada erineva tugevusastmega tilku ja seega luua erinevaid tooniastmeid.
Hoopis uue suuna võttis aga jugatrüki areng siis kui leiti meetod tilkade loomiseks nõudmisel (drop - end - demand).Selle viisi põhimõte seisnes selles, et seade lasi välja tilga ainult vajaduse korral. See tunduvalt lihtsustas trükiseadete ehitust, kuna puudus vajadus luua laenu loomiseks vajalikud osad. Samuti polnud vaja luua liigse värvi tagastamissüsteemi. Nendes seadmetes kasutati tilkade loomiseks piesokeraamilist elementi, mis elektriliste impulsside abil lõi survelaine.
Alates 1980 aastatest hakati valmistama seadeid kus kasutati meetodit - tilgad nõudmisel. Kuid tekkis terve rida probleeme, mis olid seotud ebaühtlase kvaliteediga ja avade (düüside) mustumisega. Alles 1979 aastal firma Canon lõi meetodi mille juures tilk suruti välja kasutades kuumutamist. Seda meetodit hakkas firma nimetama Bubble jet (mullide trükk).Sellise trükipea ehitus on imelihtne. Samuti saavutati värvitilga asendi väga suur täpsus. Samal ajal firma Hewlett - Packard töötas välja sarnase tehnoloogia, mida nimetati soojuslikuks jugatrükiks (thermal inkjet).
Alates 1980 aastate lõpust tänu madalale hinnale, kompaktsusele, töötamise vaikusele ja saavutatavale värvihaardele hakkasid need seaded asendama maatriksprintereid. Sellele aitas kaasa ka võimalus vahetada trükipäid kas koos või ükshaaval.