|
|
Elektromagnetkiirgust, mis tekitab inimese silmas valgusaistingu,
nimetatakse nähtavaks valguseks.
Kogu elektromagnetlainete skaalast hõlmab see üliväikest piirkonda
lainepikkuste vahemikus 380...780 nanomeetrit. Nähtavast valgusest
lühema lainepikkusega on ultraviolettkiirgus ja pikema
lainepikkusega infrapunakiirgus. Need mõlemad on inimsilmale
nähtamatud.
Päikesevalguse suunamisel läbi prisma
murduvad suurima lainepikkusega kiired kõige vähem ja lühima
lainepikkusega kiired kõige rohkem, tuues nähtavale sujuvalt
üleminevate värvitoonide rea – värvispektri. Igale spektrilõigule vastab
konkreetne värv, mille toon on seotud spektri
elektromagnetlainete pikkusega.
Nähtava valguse spekter koosneb
loendamatust hulgast monokromaatilistest
kiirtest, millest järeldub, et spektris sisaldub objektiivselt
lõpmatult palju värvitoone.
Subjektiivselt on aga inimese silma eristusvõime piiratud.
(Vt
Värvitoonide eristamine)
Sir Isaac Newton
jaotas värvispektri vastavalt 7 muusikalise heli ja 7 planeedi
kontseptsioonile seitsmeks osaks, nimetades neid vastavalt: punane,
oranž, kollane, roheline, sinine, indigo ja violetne.
Traditsiooniliselt kasutatakse seitsme spektrivärvi jaotust
nii koolifüüsikas, rahvauskumustes kui ingliskeelsete maade
värviteoorias tänaseni.
Purpurvärve spektris ei leidu, neid
nn mittespektraalseid värve saadakse äärmisi spektrivärve
mitmesuguses vahekorras segades.
Rahvusvahelise Valgustuskomisjoni (CIE) poolt 1931. aastal standardiks
võetud värvsusdiagrammis
asetsevad purpurvärvid äärmisi spektrivärve ühendaval
purpursirglõigul,
millele mõnikord kantakse täiendlainepikkuste
skaala, s.o nende spektrivärvide lainepikkused, mis purpurvärvidega
segatuna annaksid valge. (Vt
Värvikarakteristikud: komplementaarne
lainepikkus)
CIE-värvsusdiagramm esitab kõik
keskmisele inimesele nähtavad värvsused, nii võib seda nimetada
inimese nägemise värviruumiks või värviulatuseks. Diagrammi kaarele
on paigutatud monokromaatilised kiirgused, kus iga punkt esitab ühte
kindla lainepikkusega värvitooni. Monokromaatilist vastet ei ole
pururvärvidel, kuna need on värvispektri otsmiste värvide – punase
ja violetse – segud. Figuuri sees paiknevad väheneva küllastuse või puhtusega värvid, keskel valge –
ühtlasvalgevärvsuspunktis koordinaatidega x=y=1/3.
(Vt
Värvikarakteristikud:
puhtus)
Kui sellel diagrammil valida vabalt
kaks punkti, siis kõik nende vahelisel sirglõigul paiknevad värvid
on võimalik nendele punktidele vastavatest värvidest segada.
Samasugune värvide tuletamine on võimalik kolme ja enama punkti
valimisel. (Vt
Video: CIE-värvsusdiagramm)
1931. aastal standardiseeritud
CIE-värvsusdiagrammil võib nimetada füüsikalisteks komplementaar- ehk
täiendvärvideks või -värvsusteks iga värvipaari, mis aditiivselt segunedes annavad valge. Nii
võib igale puhtale värvile leida komplementaarvärvi läbi
ühtlasvalgevärvsuspunkti tõmmatud sirgjoone abil. Väljakujunenud
värvinimetusi kasutades oleksid nendeks punane ja tsüaan, roheline
ja purpur, sinine ja kollane.
(Vt
Värvikarakteristikud: komplementaarne
lainepikkus)
|
|
Elektromagnetlainete skaala.
Inimene tajub nähtava valguse
lainepikkuseid erineva värvitoonina.
CIE-värvsusdiagramm (1931):
kaarjale diagrammile kantud spektrivärvid, kus punase ja
violetse
segamisel moodustuvad purpurvärvid.
Autor:
Ben RG, allikas: Wikipedia.
Termin "värvsus" (ing
chromaticity) viitab sellele, et diagrammil esitatud värve saab
objektiivselt määratleda kindla x- ja y-koordinaadi väärtusena. (Vt
Värvikarakteristikud:
värvsus)
Loe
edasi:
Värvinägemine |
|
