Elektromagnetkiirgust, mis tekitab inimese silmas valgusaistingu,
nimetatakse nähtavaks valguseks. Nähtavast valgusest
lühema lainepikkusega on ultraviolettkiirgus ja pikemaga infrapunakiirgus. Need mõlemad on inimsilmale
nähtamatud. Nähtava
valguse spekter koosneb loendamatust hulgast monokromaatilistest
kiirtest. Värvispektri otsmiste värvide segunemisel tekivad
purpurvärvid. (Loe
edasi)
Värvide nägemiseks nimetatakse
organismi võimet eristada objekte sõltuvalt valguse lainepikkustest,
mida objekt kiirgab (emiteerib), peegeldab (reflekteerib) või
edastab. Inimese värvitaju on subjektiivne protsess, mis kujutab
endast peaaju nägemiskeskuses sündivat vastust silma
nägemisretseptorite poolt saadetud signaalidele. (Loe
edasi)
Inimese silm on keerulise
struktuuriga valgustundlik meeleelund. Trikromaatilise nägemise
teooria põhjal aistib
inimese
silm nähtavat valgust kolmest
retseptoritüübist koosneva mosaiigi abil.
Oponent-protsessi teooria väidab, et nägemissüsteem interpreteerib
kolmelt kolvikestetüübilt saadavaid signaale antagonistlikult:
punane vastandatult rohelisele, sinine vastandatult kollasele ja
must vastandatult valgele.
(Loe
edasi)
Inimese võimetust eristada teatud
värve nimetatakse värvipimeduseks. Enamasti on see kaasasündinud, harvem võib
see olla tekkinud traumade või silmahaiguste tagajärjel.
Värvipimedus on X-kromosoomiga päritav haigus, mis avaldub valdavalt
meestel. Kõige enam esineb puna-rohelist värvipimedust, kuid on
olemas veel teisi värvipimeduse vorme.
(Loe
edasi)
Värvide väljanägemine sõltub suuresti
kontekstist ehk ümbritsevatest värvidest. Värvitaju üheks iseärasuseks on
selle muutumatus. Värvikonstantsuse all mõeldakse
seda, et me tajume objektide värve muutumatutena hoolimata
valgustuse spektraalsete omaduste muutumisest. Samas muutuvad värvid oma naabervärvide mõjul.
Simultaankontrastiks nimetatav nähtus on omakorda seotud suktsessiivkontrasti ilminguga.
(Loe
edasi)
Kunstlikuks valgusallikaks on lamp.
Lambi tähtsamaiks omadusteks on tema värviedastus ehk
värviesitusvõime, millest oleneb, kui loomulikuna paistavad värvid
päikesevalgusega võrreldes. Valgusallikate värvisesitusvõimet
iseloomustatakse kahe näitaja, värvsustemperatuuri ja
värviedastusindeksiga.
(Loe
edasi)
|