|
|
Värvide nägemiseks nimetatakse
organismi võimet eristada objekte sõltuvalt valguse lainepikkustest,
mida objekt kiirgab (emiteerib), peegeldab (reflekteerib) või
edastab. Inimese värvitaju on subjektiivne protsess, mis kujutab
endast peaaju nägemiskeskuses sündivat vastust silma
nägemisretseptorite poolt saadetud signaalidele.
Termin "värvitoonide eristamine" (hue
discrimination) märgib lainepikkuste muutumise vahemikku, mis on
vajalik selleks, et inimese silm märkaks värvitooni muutumist. Selleks, et teada saada, kui palju
värvitoone inimene värvispektris eristab, on läbi viidud erinevaid
katseid. Tulemused on näidanud, et inimese silm on kõige tundlikum
lainepikkuste muutumisele oranþkollase ja
rohelise piirkonnas, samas spektri punase ja violetse piirkonnas on
eristamiseks vajalikud muutumise vahemikud palju suuremad. Üldiselt ollakse seisukohal, et normaalse
nägemisega inimene on võimeline eristama värvispektris (400-700 nm)
150, koos purpurvärvidega 180 ja maksimaalselt ligi 200 erinevat värvitooni. Keskmiselt märkame
värvitooni erinevust lainepikkuse muutumisel 2 nm võrra.
Mõtteid selle kohta, et
valgusvärvide segunemine on seotud nägemisega, kerkis ühel ja teisel
teadlasel, kõige asjakohasema teooria kujundas välja Thomas Young
1807. aastaks. Ta uuris erinevate valgusvärvide liitumist ja
pakkus välja hüpoteesi, et kolmeks nägemisega seotud põhivärviks on
punane, roheline ja violetne.
Pool sajandit hiljem esitas James
Clerk Maxwell valgusvärvide liitumist illustreeriva kolmnurga, mille
tippudes paiknevad punane (red, R), roheline (green,
G) ja sinine (blue, B) – ja nii neid ka tänapäeval
nimetatakse.
1931. aastal lõi Rahvusvaheline Valgustuskomisjon (CIE)
RGB-värviruumi (CIE RGB color space), mis toetus
W. David Wright’i ja John Guild’i poolt 1920ndail kogutud
katseandmetele. Nimetatud värviruumi loomisel valiti kolmeks lineaarselt sõltumatuks
värviks monokromaatilised kiirgused:
R = 700,0 nm,
G = 546,1 nm,
B = 435,8 nm.
Nendest aditiivsetest
primaarvärvidest on võimalik saada valge valgus, kui liita punast,
rohelist ja sinist valgust nii, et nende intensiivsuse suhe oleks 1
: 4,6 : 0,06. Vt
Video: CIE-värvsusdiagramm.
Kuna erinevad inimesed võivad
tajuda värve erinevalt, siis tekkis vajadus „standardiseerida“
vaatleja numbrilistesse väärtustesse, mis esitaks viisi, kuidas
„keskmine inimene“ näeb. Nii saadud standardvaatlejat saab siis
kasutada mõõte- jm seadmete konstrueerimisel. W. D. Wright ja J.
Guild viisid läbi rea eksperimente vabatahtlikega, et saada
vastavaid andmeid ja arvutada välja keskmisele inimesele vastavad
väärtused.
Tulenevalt nägemise kolme
komponendi teooriast on vaatlejal võimalik leida igale
monokromaatilisele kiirgusele vastavus kolme aditiivse primaarvärvi
seguna. Andmed standardvaatleja määratlemiseks kogutigi
värvivastavuse leidmise eksperimentidega, kus vaadeldav värvistiimul
aktiviseeris inimese silma võrkkestal 2 kraadise vaatenurga. See
vastab umbes olukorrale, kus metallmünti hoitakse endast käesirutuse
kaugusel. Kuna nii väikese pinna vaatlemisel ei pruugi saada sama tulemust
kui suure pinna vaatlemisel, siis määratles CIE 1964. aastal
teise standardi – kasutades nüüd 10 kraadist vaatenurka.
CIE kolorimeetrilise
standardvaatlejana tuntud graafik näitab eksperimentidel saadud
keskmisi vastavusi või värvivastavusfunktsioone (colour-matching
function). Graafikul on esitatud kolme primaarvärvi kogused, mis
annavad värvivastavuse vastava monokromaatilise kiirgusega igal
lainepikkusel. "CIE kolorimeetriline
standarvaatleja" kehtestab standardid, mis mõlemad baseeruvad
keskmise silma värvinägemisele normaalse valgustuse ja vastavalt
siis kas 2 kraadise vaatenurga („CIE 1931 Standard Observer“) või 10
kraadise vaatenurga („CIE 1964 Standard Observer“) korral.
Nimetatud graafikuid kasutatakse
fotomeetrias, mille ülesandeks on elektromagnetilise kiirguse
mõõtmine selliselt, nagu inimese silm seda registreerib.
Loe
edasi: Nägemisprotsess |
|
Pidev värvispekter.
Allikas:
Wikipedia.
CIE (1931) kolorimeetriline
standardvaatleja.
Autor:
Acdx, allikas: Wikipedia.
Välisviited
|
|
