|
|
Taju fenomenid
Suktsessiivkontrast on nähtus, kus meie hetke värvitaju mõjutab
eelnevalt vaadeldud värvistiimul, nimetatakse ka järelpildiks. Vaata
kõrvaloleva joonise ülemisi kujundeid valgele punktile keskendudes u
15-20 sekundit ja vii siis pilk alumistele kujunditele, 5 kuni 10
sekundi jooksul peaksid nägema värvide muutumist.
Suktsessiivkontrasti täpsemaks uurimiseks kogu endale valik
ristküliku- või ringikujulisi värvinäidiseid ja uuri, millise
järelpildi erinevad värvid annavad. Alusta nende vaatlemisega valgel
taustal.
Simultaankontrast on nähtus, kus kaks või enam kõrvutiolevat
värvi mõjutavad üksteist nii, et nad paistavad teistsugused kui
üksikult vaadates. Eristada võib naabervärvi või taustavärvi mõjust
tingitud heleduse muutumist ja värvitooni muutumist. Tajuteoorias
nimetatakse nähtust ka induktsiooniks 'esilekutsumine' ja
eristatakse ereduse induktsiooni ning
kromaatilist- ehk värviinduktsiooni. Simultaankontrasti lähemaks
uurimiseks kogu endale valik värvinäidiseid
‒
paari kaupa ‒
ja vaatle neid võrdlevalt erineva hele-tumedusega ja erinevat värvi
taustadel.
Assimilatsioon 'sarnastumine': värvidele omane suundumus värvuda
ümbritseva(te) värvi(de) mõjul, omandada nende alatoon, näiteks
kollasest ümbritsetud punane näib oranž ja sinisest ümbritsetu
magentavärviline. Toimub väikeste täppide või triipudega mustrite
korral (vt
Ühtlustav segunemine).
Assimilatsiooni uurimiseks valmista ja vaatle erinevaid joonterütme
ja väikesetäpilisi pindasid.
Värvikonstantsus (color constancy 'muutumatus, näiv
ühesugusus'): me tajume objekte samavärvilistena vaatamata faktile,
et silma jõudva valguskiirguse spektraaljaotus muutub märgatavalt
valgustingimuste muutumisel, nt hommikul, keskpäeval, õhtul;
erinevate lampide valguses jm.
Adaptsioon, ka adaptatsioon:
silma kohanemine erinevate valgustingimustega, millega kaasneb silma
tundlikkuse muutumine.
-
Valguse adaptsioon on visuaalse
tundlikkuse langus üldise valgustustaseme tõusu vastu. Kestab
mõnikümmend sekundit.
-
Pimeduse adaptsioon on visuaalne
tundlikkuse kasv valgustatuse kahanedes. Kestab mitu minutit.
-
Kromaatiline adaptsioon on eelmistest
iseseisev tundlikkuse regulatsioon nägemismehhanismis. Kui silm on
viibinud teatud aja kindlas valgustugevuses, siis ta aktsepteerib
seda normaalsena ja töötleb kõiki värvide intensiivsusi selle
suhtes. Kromaatiline adaptatsioon on tagasiviidav
värvikonstantsusele, nägemissüsteemi võimele säilitada objektide
ühesugune „väljanägemine“ (appearance) erinevates valgustingimustes.
Fotokaameratel korvab seda valgetasakaal (white balance).
Purkinje
nihe/fenomen (kirjeldas esmalt tšehhi füsioloog Jan Evangelista
Purkinje 1819), on nähtus, kus silma tundlikkus nihkub hämaruses
sinise spektriosa suunas. Purkinje märkas, et hämaruses on punased
objektid vähemmärgatavad kui samaheledused sinised. Nimetatakse ka
pimeduse adaptsiooniks. Toimub fotoopiliselt nägemiselt
skotoopilisele üleminekul, ehk mesoopilise nägemisena.
Silma
valgustundlikkuse muutumine: silma tundlikkus lainepikkustele on
erinevates valgustingimustes erinev, päevavalguses on silm kõige
tundlikum 555 nm (kollane) juures, hämaruses 500 nm (tsüaan) juures.
Tajuteoorias nimetatakse eredas päevavalguses nägemist
fotoopiliseks-, poolhämaras mesoopiliseks- ja kolvikestele
baseeruvat (n-ö must-valget) videvikunägemist skotoopiliseks
nägemiseks.
Bezold-Brücke nihe/fenomen (1873, 1878): nähtus, mille puhul
valguse intensiivsuse suurenedes nihkuvad alla 500 nm (tsüaan)
lainepikkusega spektrivärvid sinise poole ja üle 500 nm-ga kollase
poole.
Abney
efekt (kirjeldas esmalt briti keemik ja füüsik Sir William de
Wiveleslie Abney 1909) on nähtus, kus valge valguse lisamisel
monokromaatilisele valgusele toimub tajutav värvitooni muutumine
punase ja rohelisega, mitte aga sinisega.
Metamerism on nähtus, kus kaks erineva spektraaljaotusega
värvinäidist paistavad ühesugused. Probleemseks muutub olukord
juhul, kui ühtedes valgustingimustes ühesugused värvid näivad
teistes valgustingimustes erinevad. Kolorimeetrias täpselt
defineeritud metamerismi terminit kantakse sageli üle mitmesugustele
värvide kokkulangevust mõjutatavatele olukordadele, nii võib
eristada metameerseid probleeme (metameric failure).
|
|
Suktsessiivkontrast.
Simultaankontrast.
Assimilatsioon.
Metameersed probleemid:
-
Valgusallikast põhjustatud metameerne
probleem: 2 näidist, mis ühe valgusallika all on ühesugused, on
teise all erinevad, näiteks võrrelduna päevavalguses ja hõõglambi
valguses;
-
Vaatleja metameerne probleem:
värvinäidised võivad erinevatele vaatlejatele näida erinevad, kuna
ühe vaatleja „andurid“ on anomaaliaga või silmaläätse kollasusega;
-
Geomeetriline metameerne probleem:
värvinäidised, mis ühe vaatenurga all vaadates paistavad ühesugused,
on teisest vaatenurghast vaadatuna erinevad. Seda põhjustab erinev
pinnapeegeldus, kokkulangevus võib sõltuda ka kaugusest või
valgusallika asendist;
-
Pinna suuruse metameerne probleem:
2 näidist, mis paistavad ühesugused väikeste näidistena, võivad
paista erinevad suurtel pindadel.
Loe
edasi: Tehisvalgusallikad |
|
