|
|
Värviruum
Iga värviruum esitleb värvide
kogumit, mis tuleneb valitud värvimudeli põhikomponentide
kombinatsioonidest. Värviruum määratleb – enamasti 3-mõõtmelise
– koordinaatide süsteemi oma komponentide baasil ning selles ruumis
iga punkt vastab ühele spetsiifilisele värvile.
RGB- ja CMYK-värvimudeli abil võime määratleda
spetsiifilise värvi ainult suhtega teistesse värvidesse
(relatiivselt). See tähendab, et ei ole võimalik eeldada, kuidas seda
värvi tegelikult tajutakse. Meil on üksnes värvikomponentide
väärtused, mis võivad esindada teistsuguseid värve teistes kontekstides.
Määratlemaks teatud värvi absoluutselt, on vajalik viidata inimese nägemise standardiseeritud värviruumile. Viitamine on
võimalik vastavate matemaatiliste valemite abil (konverteerimisega).
Värvimudel on abstraktne
konfiguratsioon, mis kirjeldab seda, kuidas värvimuljeid saab
tekitada. See koosneb värvikomponentidest ja reeglitest, mis
ütlevad, kuidas need komponendid vastastikku toimivad, et saada
soovitud tulemust. Konfiguratsioon määratleb värvide tüübi ja
koguse, mida saab luua (relatiivses) värviruumis.
Värvimudeli komponentidel
(relatiivse värviruumi dimensioonidel) on mitu eristatavat omadust.
Tähtsaimaks on komponendi tüüp (nt värvitoon) ja selle ühik (kraad,
protsent). Järgmine omadus on skaala tüüp (lineaarne või
mittelineaarne) ja selle väärtuste numbrid, millele viidatakse kui
värvisügavusele (color depth). Erinevalt võib modelleerida
komponendi miinimum-, maksimum- ja „standard“-väärtused.
Värvikomponentide kombineerimine
tähendab värvikomponentide segamist.
On olemas kahte tüüpi segamist, mistõttu eristatakse ka kahte
värvimudelit: kas aditiivne ‒
mustale lisamine ‒
või subtraktiivne ‒
valgest eraldamine (Vt
Aditiivne ja subtraktiivne värvisüntees).
Värviruumi
geomeetriline kuju on seotud dimensioonidega, see näitab meile,
millisel alal me navigeerime. Värviruumis on enamasti alati tumedaim (must) ja
heledaim (valge) punkt ning veel kaks punkti, mis näitavad muutuvaid
värvimuljeid vastavalt madalaima ja kõrgeima
värviintensiivsusega (küllastusega, kromaatilisusega).
|
|
RGB-, CMYK- ja Pantone spot-värvide värviruumid
võrreldes
inimese nägemise värviruumiga (CIELAB).
Autor: Damien van Holten, allikas:
printernational
Värviulatus
Värviruumi avarusest või värviulatusest
(gamut) räägitakse seoses värviga absoluutses mõttes ning
selle võrdlusaluseks on inimese nägemise värviruum. Seda esindavad
CIE-värvsusdiagramm ja CIELAB (Vt
CIE-värvsusdiagramm,
CIELAB). Nägemise värve
võib määratleda värvimudeli abil, mis sisaldab ühe akromaatilise ja
kaks
kromaatilist komponenti. Kaks kromaatilist komponenti defineerivad ära
2-mõõtmelise ruumi, mille suhtes värviruumi avarust või ulatust
määratletakse.
Viitamisalusena kasutatatava
CIE-värvsusdiagrammi
keskpunktiks on minimaalne kromaatilisus (valge mulje) ja seda
piiritlevad maksimaalsed kromaatilised kõigis suundades. Iga suund
määratleb keskpunktist lähtuvalt värvide madalaima ja kõrgeima
kromaatilise väärtuse. Värvide kromaatilisus on oluline, kuna see on
värvide reprodutseerimise juures limiteerivaks faktoriks. Kui
reaalse maailma värv on kõrge kromaatilisusega, siis ei pruugi see
olla reprodutseeritav.
Mida värviruumi avarus meile ütleb?
Värvide reprodutseerimisel, nt elektrooniliste seadmete või
maalimisvärvide komplekti puhul ütleb see meile reprodutseerimiseks
potentsiaalselt võimaliku kromaatilisuse. Sisendseadmete puhul aga
töötlemiseks potentsiaalselt võimaliku kromaatilisuse. Loe
edasi: Kordamisküsimused
ja testi
|
|
