9.1. ORGAANILISED MATERJALID.

Orgaaniliste materjalide hulka kuuluvad eelkõige süsivesinike molekulidest koosnevad looduslikud- (näit. kautšuk, paber) ja tehispolümeerid (näit. polüeteen, polü-vinüülkloriid, polüstürool).

Polümeerid on kõrgmolekulaarsed ained. Elektrotehnikas leiavad käsutamist looduslikud ja tehispolümeerid. Tehispolümeere saadakse ühe või mitme madalmolekulaarse ühendi - monomeeri liitumisel kahesuguse keemilise reaktsiooni - polümerisatsiooni või polükondensat-siooni tulemusena. Polümerisatsiooniks nimetatakse reaktsiooni, mille korral mono-meeridest tekkinud polümeer on sama elementide koosseisuga kui lähteaine, ainult suurema molekulimassiga. Polükondensatsiooni korral ühinevad üks või mitu väiksema molekulimassiga ühendit, ja eralduvad kõrvalproduktid.

Keskkonnatingimuste (temperatuur, valgus, kiirgus, hapnik, osoon jne.) toimel vananemise aeglustamiseks võidakse polümeeridele lisada mitmesuguseid stabilisaatoreid.

Polümeeride molekulid moodustavad keemiliselt aktiivsetest monomeeridest ahela (CH2 - CH - CH = CH2)n või ruumilise radikaalide paigutusega struktuuri:

Polümeerisatsiooni aste n ulatub tuhandetesse

Ahelakujulised nn. lineaarsed polümeerid on painduvad ja soojenemisel pehmenevad materjalid: naturaalne ja sünteetiline kautšuk, polüetüleen, polüstürool jt.

Ruumilised polümeerid on püsivamad, nende elektrilised omadused ja kuumuskindlus ületavad lineaarsete polümeeride vastavaid näitajaid. Nende hulka kuuluvad bakeliit (fenoolformaldehüüdvaik) ja glüftaalvaigud.

Looduslikke polümeere (merevaiku, naturaalkautšukit jt.) piiratud omaduste ja defitsiidsuse tõttu elektrotehnika- ja raadiotehnikatööstuses ei kasutata.

Termoreaktiivsed - pärast termotöötlust muutuvad mittesulavateks ja mittelahustuvateks (nt. bakeliit).

Termoplastilised - säilitavad oma lahustuvuse ja sulavuse .