|
|
Värvikombinatoorika CMYK-i baasil
Neljavärvitrükil kasutatavas
CMYK-värvimudelis on primaarvärvideks tsüaan (C), magenta (M) ja
kollane (Y). Nende primaarvärvide segamisel kahekaupa saame
rea värvitoone, mida saab esitada värviringina. Värvitoonide arv
selles ringis võib teoreetiliselt olla väga suur, kuna vahevärve
võib saada 1% intervalliga. Kõrvalolevas värviringis on puhaste
või täistugevuses värviüleminekute saamiseks võetud 25% intervalliga segud. Tulemuseks
on 24-tooniline värviring. 10%-se üleminekutega saaksime
60-toonilise värviringi. Ühe primaarvärvi osakaal peab seejuures
olama alati 100%. Kahe primaarvärvi maksimaalkoguses segusid
nimetatakse sekundaarvärvideks. Nendeks on vastavalt sinine, punane
ja roheline.
Puhtaks või
täistugevuses või ka täisküllastuses värviks nimetatakse sellist, mis ei
sisalda ei musta ega valget ning mis avaldub seega maksimaalses
võimalikus küllastuses või kromaatilisuses. Täisküllastuse mõiste
kasutamisel CMYK-värvimudeli puhul tuleb suhtuda teatud
reservatsiooniga, kuna selle värviulatus on väiksem inimese
nähtavast värviruumist ja seda just küllastuse osas. Primaarvärvide
‒
tsüaani, magenta ja kollase
‒
maksimaalsele küllastustusele vastab 100%, sekundaarvärvidel
‒
sinisel, punasel ja rohelisel vastavalt 100% + 100%, ülejäänud
värvitoonide korral tähendab see ühe primaarvärvi 100% kogust koos
teise primaarvärvi kogusega vahemikus 1...99%, (näidiskataloogides
üldjuhul täiskümnendikes 10...90%).
Lähedasteks ehk analoogvärvideks
nimetatakse värviringis lähestikuasetsevaid värvitoone. Väiksemate
intervallide korral on kõrvutised värvitoonid sarnasemad (ja teatud
piirist ka eristamatud) ning suuremate intervallide korral
erinevamad. 24-toonilises värviringis on värvitoonid veel küllalt
hästi eristatavad. Üldiselt võib analoogvärvideks nimetada 60
kraadise nurga poolt hõlmatavaid värvitoonide üleminekuid. Millised
lähedaste värvide kombinatsioonid on tunnetuslikult kõige
sümpaatsemad või harmoonilisemad, seda võib uurida kõrvalolevalt
värviringilt. Pane tähele, et segamise seisukohalt on võimalik
eristada: (a) kahe primaarvärvi segusid ja (b) ühe läbiva
primaarvärvi segusid kord teise ja kord kolmanda primaarvärviga.
Värvitooni
perekonnaks nimetatakse iga konkreetse värvitooni võimalikke
heledus-, tumedus- ja tuhmide varjundite variante. CMYK-värvimudelis
on kõige kergem määratleda tumedusastmeid
‒ need on n-ö puhaste
värvide segud mustaga. Kõrvalolevas värviringis on esitatud
25% intervalliga kasvavad tumedusastmed, mis moodustuvad musta
lisamisel. Heleduastmete saamine nõuab küllastuse/kromaatilisuse
vähendamist. Primaar- ja sekundaarvärvide puhul tähendab see
trükitindi osakaalu (vt raster) protsentuaalset vähendamist.
Monokromaatiliseks värviskeemiks nimetatakse ühe ja sama värvitooni
erinevate varjundite ehk ühe värviperekonna kasutamist kujundustöös.
Katvate maalivärvide puhul saadakse need puhta värvi segamisel valge,
musta ja halliga. Trükiprotsessis simuleeritakse heledaid varjundeid
pooltoonidena, kus valget asendab osaliselt läbikumav valge paberi
pind. Tumendamiseks lisatakse musta trükivärvi ja tuhmid varjundid
saavutatakse kahe eelmise kombineerimisel.
Komplementaar- ehk täiendvärvide
mõistet kasutatakse kolmes erinevas tähenduses: (a) kui kahte
valgusvärvi, mis aditiivselt segunedes annavad valge valguse; (b)
kui kahte pigmentvärvi, mis subtraktiivselt segunedes üksteist
neutraliseerivad, andes tulemuseks akromaatilise halli või musta;
(c) kui suktsessiivkontrastina üksteist esilekutsuvaid värve.
Viimane on otseselt seotud värvitajuga ning seetõttu on sellest
värvide kombineerimise juures kõige mõistlikum lähtuda. Kõrvalolevas
värviringis paiknevad subtraktiivsel segamisel üksteist
neutraliseerivad kuid kõrvutiasetsedes üksteist intensiivistavad
värvid enamvähem vastastikku.
Komplementaarvärvide kasutamiseks
kujundustöös on mitu põhjust. Nägemistajust tulenevalt tagavad nad
silma retseptorite kõige tasakaalustatuma koormatuse, mistõttu neid
võib tunnetada väga harmoonilise ja tervikliku värvikõlana. Lisaks
mõjutavad nad üksteist vastastikku
‒ intensiivistades ja sära
andes. Rikkaliku arsenali kujundusvõimalusi võib leida
komplemetaarsete värvitoonide perekondadade hulgast.
|
|
CMYK-värvikomponendid.
24-tooniline
CMY-värviring esitab puhtaid värve ja nende komponente, samuti iga
värvitooni kolme tumedusastet (+K).
Värviintervall on ülemineku suurus
ühelt värvilt teisele. Süsteemipäraseid värviüleminekuid nimetatakse
värviastmestikeks või -skaaladeks. Iga puhast värvi võib segada
astmete kaupa valge, musta ja halliga, samuti komplementaarvärviga.
Primaarvärvide kahekaupa segamisel sõltub valitud intervallist
saadavate värvitoonide arv. Visuaalselt tajume värviintervalle
vastavalt kui (a) värvide helenemist, tumenemisest, tuhmistumist või
(b) muutumist kollakamaks, punakamaks, sinakamaks või rohekamaks.
Esimesel juhul värvitoon jääb samaks, kuid muutub selle kvaliteet;
teisel juhul muutub värvitoon. Värviintervallide tähelepanemise
oskus mängib kujunduse juures võtmerolli.
Värvikontrastideks nimetatakse
värvidevahelisi erinevusi. Kuna iga kaks visuaalset eristatavat
värvi erinevad üksteisest, siis saab siin rääkida nii sellest, mille
poolest need erinevad (värvikarakteristikud) kui erinevuse suurusest
(intervallist). Klassikaliselt liigitatakse värvikontraste: (a)
värvitoonide kontrast; (b) hele-tume-kontrast; (c)
puhas-tuhm-kontrast; (d) komplementaarkontrast; (e)
soe-külm-kontrast; (f) kromaatiline-akromaatiline-kontrast; (g)
simultaankontrast; (h) kvantiteedi- ehk pinna suuruse kontrast.
Värvide sarnasusest rääkides mõtleme,
et neil on midagi ühist, mingi ühine värvikomponent või
-karakteristik. Kõik kujundustöösse valitud värvid võivad olla
näiteks hallisegused tuhmid ja pehmed või mustasegused sügavad vms
‒ see tähendab, et kasutatud
on erinevaid värvitoone, millel on sama kvaliteet. Sarnasuse
leidmise võimalused: (a) monokromaatilisus ehk värvitooni ühtsus;
(b) küllastuse/kromaatilisuse ühtsus; (c) heleduse/ereduse ühtsus.
Termin "värviskeemid" viitab
värvivaliku põhimõttele. See on tuletatud värviharmoonia
käsitlustest, mille keskmeks on värvide komplementaarsus.
Värviskeemid põhinevad värvide paigutusele värviringis, vastavalt
millele eristatakse: (a) monokromaatiline värviskeem; (b)
analoogvärvid; (c) komplementaarvärvid; (d) kolmkõlad; (e)
nelikõlad.
Praktiline töö (3):
värviskeemi variatsioonid (Bezoldi efekt)
Välisviited
Värvipaletid: Adobe
ColorMunki (Pantone Goe)
Värviskeemide
loomise tööriist:
COLOROTATE
Värviskeemide
loomise tööriist:
Adobe Kuler
Värviskeemide
loomise tööriist: Oto255 (heledusastmestikud)
Värviskeemide
loomise tööriist: Pictaculous
(pildi põhjal)
Loe edasi:
Kordamisküsimused ja testid |
|
