Siiditrükk on kõige universaalsem trükiviis. Peale serigraafi on siiditrükki kutsutud veel ka trafarett-trükiks, šabloontrükiks ja sõeltrükiks. Trükiseid, mida võib seda trükiviisi kasutades valmistada on äärmiselt lai. Siia kuuluvad suveniirid, pakendid, tekstiiltooted, postkaardid, etiketid, plakatid ja muud tooted. Trükitava toodangu mitmekesisus nõuab ka erineva ehitusega masinaid. Selle tehnoloogia universaalsus seisneb võimes trükkida väga paljudele erinevatele materjalidele. Seal hulgas ka väga ebatasastele materjalidele.

Trafarett-trüki puudusteks on aga trükiseadmete väiksem tootlikus võrreldes ofsettrükiga ja ka väiksem eraldusvõime. Selle tõttu toimub ennekõike teksti ja joongraafika trükkimine väikeste või keskmiste tiraažide puhul. Rasterkujutisi harilikult ei trükita. Selleks peab võrgu silmad olema küllaldaselt peenikesed.

Tänapäeval kasutatakse trafarett-trüki põhimõtteid nn. fototrüki ja risograafia kasutamisel. Siiditrüki kasutatakse väga palju väikesetiraažiliste kinkeesemete markeerimiseks.

Trafarett-trükis on kõige tähtsam trükivorm ja trükkiva raakli ehitus. Sellest oleneb väga palju trükise kvaliteet. Kontakti kohal antakse värv edasi trükitavale pinnale. Trükiaparaadi parameetriteks on tehnoloogiline vahe, raakli kaldenurk, raakli liikumise kiirus trükivormi suhtes. Trafarett-trükiks trükivorme võib valmistada fotomehaaniliselt ja tänapäeval ka laserit kasutades. Kõige levinum on trükivormide valmistamine fotomehaanilisel teel. Sealjuures on aluseks metall- või puuraamile tõmmatud polümeeridest valmistatud võrk. Selleks, et täita trükielemendid värviga ja kontakti loomiseks trükitava pinnaga kasutatakse raaklinuga. Trükkimisel võrgu pind paindub ja trükikontakti hüdrodünaamiline surve värvi raakli ja võrgu vahel.

Siiditrükiks kasutatakse väga palju erinevaid siiditrükimasinaid. Selleks, et nende mitmekesisuses orienteeruda, tuleb neid klassifitseerida. Masinate klassifitseerimise aluseks on võetud

Trükitava pinna konfiguratsioon

Trükiplaadi ehitus

Automatiseerimise aste

Trükisektsioonide arv

Trükipinna järgi eristatakse trükimasinaid:

Masinad trükiks lamedatel materjalidel

Masinad trükiks mahulistel esemetel

Trükipaari ehituse järgi eristatakse trükimasinaid: Tiigelmasinad, mis kasutavad tasapinnalist trükivormi ja tasapinnalist trükipinda. Lametrükimasinad, mis kasutavad lamedat trükivormi ja silindrilist trükipinda.

Edasine tehnika areng sundis poognaid kiiremini vahetama.

Selle masina puhul on trükitav pind samuti silindriline, mille tõttu tekib võimalus, et trükivorm trükkimise vaheajal ei pea tõusma. See võimaldab organiseerida trükitava eseme transporti. Selline trükisektsiooni ehitus on kasutusel automaatsetes trükimasinates, kuna võimaldab tunduvalt suurendada trükikiirust ja langeb ära käsitsi trükitava eseme või trükipoogna vahetamine.

Hea kvaliteedi saavutamiseks peab vahe trükivormi ja trükitava eseme vahel olema minimaalne. Samuti peab olema ühesugune surve raaklile.

Tehnika arenedes ei piisanud aga enam nendest uuendustest. Trüki kiirust piiras trükiraam. Selleks, et tõsta siiditrüki kiirust võeti kasutusele siidi silindrid. Trükivärv asub trükivormi sees ja surutakse läbi trükivormi välja mööduva trükimaterjali pinnale. Sellist trükiviisi kasutatakse tänapäeval juba paralleelselt fleksotrükiga kasutamaks ära mõlema tehnoloogia plusse.