Siiditrüki ajalugu algab vanast Hiinast. Aastatest 960-179 e.m.a. pärinevad esimesed viited trükile läbi siidi. See meetod levis puulõike ja käsitsi maalimise kõrval ka teistesse Aasia riikidesse.

Lääne-Euroopasse jõudis siiditrükk 18. sajandi teisel poolel. Tehnoloogia aga ei saavutanud suurt populaarsust, kuna siid ise oli kallis materjal ja seda ei olnud vabalt saada.

Esimesena patenteeris selle tehnoloogia 1907. aastal inglane Samuel Simon. Seda tehnoloogiat kasutati kallite tapeetide tootmises. Tapeetideks kasutati nii paberit, linast riiet kui ka siidi ennast. Nagu tollel ajal ikka, hoidsid meistrid oma teadmisi ja oskusi kiivalt oma kitsas ringis.

1910ndate aastate alguses katsetasid mitmed trükkalid-keemikud fotoreaktiivsete lahustega, saavutamaks paremat kujutise edasikandmist siidile. Katsetati ka erinevate liimide ja zelatiini lahustega. Tõeliseks läbimurdeks sellel alal oli Roy Beck, Charles Peter ja Edward Owensi poolt väljatöötatud kroomhappesoola fototundliku lahuse. See leiutajate trio viis siiditrüki trafarettide valmistamise uuele tasemele. 1928. aastal leiutas keemik Joseph Ulano meetodi, kus šabloon liimiti eemaldatava liimiga siidile. Trükitav osa oli šabloonist välja lõigatud.

Ajalooliselt on ka teada, et kusagil 30ndatel hakati siiditrükki kutsuma serigraafiaks. Selle taga oli grupp kunstnike, kes hiljem moodustasid ühingu National Serigraphic Society. Serigraafia tuleb ladinakeelsest sõnast "seri" e. siid ja kreekakeelsest sõnast "graphein" e. kirjutama või joonistama. Üldjuhul peeti seda trükimeetodit siiski kunstnike pärusmaaks, kuigi see meetod on oma olemuselt väga paindlik.