Trükipadjad on kolmemõõtmelised silikoonist valatud objektid.

Padja ülesanne on võtta trükimatriitsilt värv ja siirdada see materjalile.

Trükipadjad jagunevad kahte erinevasse gruppi - ümmargused ja ruut padjad ehk siis kandilise kujuga. Igal erineval vormil on ka kolm eri suurust: väike, keskmine ja suur.

Sõltuvalt trükitava objekti erisusest, on võimalik teha ka erikujulisi trükipatju.

Trükipatjade valmistamisel kasutatavaid silikoone on ka eri tugevusastmega.

Trükiplaadi ülesandeks on edastada kujund ja doseerida värv.

Vanematel aegadel kasutati trükiplaadi materjalideks terasplaate. Nende plaatide valmistamine oli aga seotud suhteliselt mürgiste kemikaalidega. Tänapäeval kasutatakse trükiplaate, mis baseeruvad fotopolümeeri põhimõttel. Plaat ise on ohutum ja pesu toimub tavalise veega. Siiski kasutatakse ka tänapäeval veel terasest trükiplaate just nende väga pika vastupidamise pärast. Kui fotopolümeer plaadid peavad vastu ca 10 000 - 40 000 tsüklit, siis terasplaatide kestvuspiirid on 700 000 - 1 000 000 ja veel rohkem.

Fotopolümeerpõhjalist trükiplaati valmistatakse kontaktmeetodil. See eeldab kas filmi või kalka olemasolu. Film peab olema positiiv s.t filmilt näeme just seda kujutist, mida soovime trükkida.

Film asetatakse trükiplaadi pinnale, eemaldatakse filmi ja plaadi vahelt õhk, et edastatav pilt jääks terav. Plaati valgustatakse ja peale filmi eemaldamist pestakse trükivormilt valgustamata kujutise osalt ülearune polümeer maha.

Kuna trükiplaat ka doseerib edastatavat värvi, siis on tähtis jälgida trükijälje sügavust. Kui trükitakse siledale materjalile ja kasutatakse sügavat vormi, võib padjal olev värv olla liiga suur ja padi surub kujutise lihtsalt laiali. Samas kui tegemist on väga ebatasaste materjalidega nagu tekstiil, siis on värvivajadus tunduvalt suurem, kui siledale materjalidele trükkides.

Värvi omadused sõltuvad sellest, millisele materjalile on soov trükkida. Üldjuhul kasutatakse tampotrükis kahekomponentseid värve.

Ühekomponentsed värvid on peamiselt ette nähtud trükkimiseks polüstüreenile (ABS ja SAN), polükarbonaadile, PVCle, polüetüleenile ja polüpropüleenile. Kuna neis ei kasutata kiirendeid, saab neid värve ka kauem kasutada ja pikemalt säilitada.

Kahekomponentsed ehk siis epovärvid omavad kahte koostisosa - värv + kõvendi. Nende värvide kasutusala on tunduvalt laiem . Võimalik trükkida nii metallile, klaasile kui ka keraamilistele pindadele.

+ Nende värvide suur pluss on suurepärane nakkuvus ja kiire kuivamine. Samuti on need värvid väga vastupidavad, kui värv on õigesti segatud.

- Kahjuks on see ka nende suur miinus. Kiiresti kuivavad värvid kipuvad kuivama juba trükipadjal. Kuna värv tuleb enne trükkimist valmis segada ja värvi kulub tampotrükis suhteliselt vähe, siis on see doseerimine suhteliselt keerukas ja suuri kogemusi nõudev. Värvi peaks olema piisavalt, et see valguks korralikult trükivormi. Samas jälle mitte liiga palju, sest seda värvi kasutada enam ei saa. Värv kuivab paari tunni jooksul lihtsalt ära.

Peale UV-värvide võidukäiku flekso ja siiditrükinduses on loomulikult neid võetud kasutusele ka tampotrükis. Siiski on siin olukord natuke teine. Kui teised trükitehnoloogiad kasutavad trükitavaks materjaliks peamiselt paberit, siis tampotrükis on paberile trükk suhteliselt harukordne. UV-värvid kuivavad aga teadaolevalt ainult UV-valguse käes teatud tingimustel - värv saab lambilt piisava valgusvoo, mille tulemusena värv polümeriseerub.

Asja muudab keerukamaks asjaolu, et kõik materjalid, millele soovitakse trükkida tampotrükiga, ei talu UV-valgust. Samuti kui tegemist on keeruka vormiga, ei ole lihtne kogu trükist UV-valgusega ühtlaselt valgustada. Sellistel puhkudel jääb siiski võimalus kasutada kahekomponentset värvi.