Esimese põlvkonna mobiilside (1G) on 1980ndatel kasutusele võetud mobiiltelefonside tehnoloogia, mis põhineb analoogsidel.

Esimesele põlvkonnale eelnes mobiil-raadiotelefonidel põhinev nullpõlvkond (0G). Esimese põlvkonna uuendus võrreldes traditsiooniliste raadiotelefonide ja nullpõlvkonnaga oli see, et kasutaja hakkas saama tugijaamade piirkondade vahel liikudes kõnet katkestuseta jätkata.

Analoogside kasutamine on tema põhiline erinevus hilisemast teise põlvkonna mobiilsidest, mis põhineb digitaalsidel. Mõlemad süsteemid kasutavad raadiotornide ühendamiseks ülejäänud telefonivõrguga digitaalsignaali. Esimese põkvkonna mobiilsides ainult moduleeritakse kõne heli kõrgemale sagedusele (alates 150 megahertsist), teise põlvkonna mobiilsides kodeeritakse see digitaalsignaalideks.

Esimese põlvkonna mobiilside kõrgaeg oli 1990ndatel. Soomes ja Rootsis oli selle kasutajate osatähtsus umbes 5%, teistes maades ei ületanud see 2%.

Esimese põlvkonna puuduste hulgas oli rändluse puudumine ja piiratud andmesidevõimalused.

Enamikus maailma maades on esimese põlvkonna mobiilside kasutamisest loobutud. Eestis lõpetas Eesti Mobiiltelefon NMT kasutamise detsembris 2000. Soomes loobuti NMT-st 31. detsembril 2002 ja mindi üle GSM-ile.

Standardid

• NMT (Põhjamaades, Šveitsis, Hollandis, Ida-Euroopas (sealhulgas Eestis ja Venemaal)
• AMS (USA-s ja Austraalias)
• TACS (Suurbritannias)
• C450 (Lääne-Saksamaal, Portugalis ja Lõuna-Aafrika Vabariigis)
• Radiocom 2000 (Prantsusmaal)
• RTMI (Itaalias)