Süsteemide võrgustumine on infoühiskonna elukorralduse, tootmise ja seadmete automatiseerimise peamisi tunnuseid. Selle põhitiivustajaks on olnud arvutite ja mikroprotsessorite rakenduste plahvatuslik kasv paljudel elualadel ja vajadus automaatselt vahetada suuri andmehulkasid. Võib öelda, et praegu on kogu maailm võrgustumas. Võrke on mitmesuguseid, alates globaalsest telefonivõrgust või arvutivõrgust “Internet” ja lõpetades mitmesuguste kohtvõrkudega, mille ulatus piirdub vaid ühe hoone, tsehhi või masinaga, auto või lennukiga. Võrguseadmete ja -tarvikute tootjate arv maailmas ulatub tuhandetesse.

Võrk on hajusstruktuuriga süsteem, mille seadmed ehk üldnimetusega võrgu sõlmed saavad vahetada informatsiooni suvalise teise samasse võrku lülitatud seadmega. Võrgul on kindel struktuur ehk topoloogia mille järgi eristatakse ring- , täht- , siin- ja puu- ehk hargstruktuuri ning nende kombinatsioone, nt. täht-ringstruktuuri, segmenteeritud struktuuri jne.

Võrk koosneb signaalide ülekandmiseks mõeldud füüsikalisest keskkonnast ehk riistvarast , s. o. ülekandeliinidest ja ülekandeseadmetest, ning andmeside tarkvarast. Eri tüüpi ja eri tootjate poolt valmistatud seadmeid saab ühendada võrku tingimusel, et neil on ühesugused füüsilised ja programmilised liidesed ning andmeportsjoni vormingud ehk kaadrid ja et andmevahetus toimub ühesuguse protokolli järgi.

Võrguprotokolli standardite jaoks on määratletud seitsmekihiline avatud süsteemi mudel ISO-7. Kihi kohta kehtivaid reegleid nimetatakse protokollideks. Mudel jaguneb kaheks piirkonnaks. Kihid 1…4 on nn signaalide ülekandele orienteeritud ja 5…7 rakendustele orienteeritud kihid.