Trükimasinate valmistamise ajalugu algas 1439 aastal Saksa linnas Mainzis. See oli siis Gutenbergi poolt valmistatud esimene trükipress. Valmistas ta selle juba tollal kasutusel olnud viinamarjade mahlapressi eeskujul.


Sarnase puidust valmistatud trükipressil oli terve rida puudusi. Nimelt ei suudetud saavutada trükiks vajalikku survet. Suurema surve teostamisel aga ei pidanud puit vastu ja nii tuli juba trükkimise algaastatel tegeleda masinate parandamisega. Niisugusel seadmel trükkimisel polnud ka tagatud ühesugune trükisurve, mille tõttu tõmmised olid erineva survega saaduna ka erineva tumedusastmega
Küll aga võeti eeskuju trükimasinate loomisel ka kunstnikelt. Nimelt kasutasid vasegravüüri teinud kunstnikud trükipressi, millel taaler liikus ja surve saavutati tänu silindri kasutamisele
Ja osade masinate prototüüpideks oli hoopis tekstiilitootmises kasutatavad sitsitrükimasinad, milliste tootmine toimus samal ajal.


Esimese metallist rükipressi valmistas Wilhelm Gaas 1787 aastal.Ta oli trükikirjavalaja Baselis Šveitzis. Tänu metalli kasutamisele tõmmiste kvaliteet muutus tunduvalt paremaks. Kuid kõik tööoperatsioonid sellel masinal teostas ikka trükkija, mitte masin. Press, mis arvestas kõikide tollaste leiutajate saavutusi oli 1800 aastal valmistatud inglase Stenhopi valmistatud täismetalliline press

Steinhophi käsipress aastast 1800

Revolutsiooni trükimasinate valdkonnas tegid aga alates 1811 aastast saksa leiutaja Friedrich Köning ja matemaatik ja hea organiseerija Andre Bauer, kes lõid esimese trükimasina silindriga, mille liikumapanemiseks kasutati aurumasinat. Enne seda oli Köning aga ehitanud trükipressi, milles oli automatiseeritud värvi kandmine trükivormile. Masin võimaldas vähendada inimese osakaalu trükiste valmistamisel. Masina tootlikus oli 3000 tõmmist tunnis. Masin ehitati Londonis välja-antava ajalehe trükkimiseks. Esimene ajalehe tiraaž trükiti 29 novembril 1814. See masin asendas 16 käsipressi ja nendel trükkivaid 32 trükkijat ja 32 abitöölist. Seega masina kasutusele võtt oli väga suur samm edasi trükimasinate arengus. Kaks aastat hiljem aga valmis masin, mis võimaldas trükkida poogna kahelt küljelt.
Nende kahe mehe ettevõttel loodi ka esimene tehas, mis hakkas seeriaviisiliselt valmistama trükimasinaid. Selle tehase järeletulijaks loevad ennast tänase tehase KBA juhtijad.

 

Väga omapärane saatus oli aga I. Adami poolt loodud esimesel tiigeltrükimasinal. See masin oli kasutusel kuni kõrgtrüki kadumiseni ja printsiipi kasutatakse veel praegugi fooliotrükis. Masinale aga kinnistus nimetus bostontrükk või ameeriklane, kuna selle leiutaja ja esimesed masinad valmistati Bostonis. See elementaarne tiigeltrükimasin hiljem täiustati James Galli poolt.
Juba 1844 aastal Richard Hoe ja August Applegath loovad esimese rotatsioontrükimasina. Hoe looming on ka kurikuulus trükimasin Mamont. Sellel trükkimiseks oli tarvis kümmekond meest. Muidugi, ka see masin pandi üles ajalehe trükkimiseks. Paberi etteandmine sellesse masinasse toimus käsitsi ja masina kiirus olenes trükkijate käte väledusest

Kuid rotatsioontrüki isaks loetakse Wiliam Bullockit, kes 1863 aastal ehitas rotatsioonmasina, mis trükkis paberi mõlemale küljele ja mille töökiirus ulatus 30 000 tõmmiseni. Tema masinal oli ka voltimisseade, mille kaks aastat hiljem konstrueeris Walter Bullok. Ta viis sisse ka stereotüüpide kasutamise, mis võimaldas kasutada mitte originaalset ladu, vaid laost valmistatud koopiat, milledest valati tinast stereotüübid
Litograafilistelt trükivormidelt trükkimiseks kasutati trükipinke, mille esialgse kuju valmistaja au oli litograafia leiutajal Alois Senefelderil.
Litograafia arenes kiiresti ja nii trükivormide valmistamisel, kui ka trükkimisel olid aja jooksul suured muutused. Selle arengu lõpufaasil vahetati kaua kasutatud litokivi välja alul tsink- ja hiljem alumiiniumplaatide vastu.
Alul kasutati litokividelt trükkimiseks käsipinke. Hiljem- 19. sajandi viiekümnendatel aastatel võeti kasutusele esimesed lametrükimasinad. Nende kiirus aga ei ületanud 800 tõmmist tunnis. Töötasid nad stop-silindriliste trükimasinate printsiibil. Esimese sellise masina valmistas Georg Zigel 1851 aastal. Pariisis valmistas litograafiamasinaid Aleksander Dubua alates 1860 aastast Esimene katse vahetada välja litokivi tehti 1886 aastal Edinburgis Rydi Jonhsoni poolt. Tema poolt loodud trükimasinas oli litokivi asendatud metallplaadiga. Esmalt kasutati selleks tsinkplaate. Alumiinium tuli aga pea sajand hiljem.

Esimese rotatsioonmasina ofsettrükiks ehitas firma Marioni Prantsusmaal 1868 aastal. Nad olid küll kiiremad, kuid nad ei taganud küllaldast tõmmiste kvaliteeti.
Ofsettrüki alguseks loetakse aga Vybari ja Kyllio töid 1876 aastast. Sellega tegelesid ka Trotter, Vurene ja Misser. Igatahes on säilinud selleteemalised patendid Prantsusmaal. Samm edasi oli aga Gippsi poolt ehitatud masin 1887 a., millel trükk toimus ühel trükisilindril. Saksamaal hakkasid samal ajal litograafiamasinaid valmistama Lous Farber ja Adolf Slaiher, kes asutasid Offenbahis Maini ääres tehase, mida firma Roland peab oma eelkäijaks
Ofsettrüki algjooni tuleb otsida plekitrükist. Plekk on õhuke 0,8 – 0.32 mm paksune külmvalts poogenteras. Alates 1810 aastast hakati terasplekki kasutana tubaka ja tee pakkimiseks. Etiketid nendele karpidele kleebitikäsitsi. See oli aeglane ja rutiine töö. Peale dekalkomaania kasutamist, mis samuti ei lahendanud probleeme, alustati trükkimist plekile. Trükiprotsessi tööprintsiip oli järgmine. Trükivormiks kasutatv litokivi ei kontakteerunud metalli pinnaga. Kujutis kanti vahepealsele kummisilindrile, mis trükkis plekile. Patent sellisele masinale esitati juba1875 aastal Inglismaal.
Alates 1882 aastast inglise firma George Mann& Co lasi välja plekitrükimasinaid Improved Climax
Kuigi litograafia oli kasutusel juba üle sajandi, ilmusid esimesed ofsetmasinate prototüübid alles 20 sajandi alguses. Siin on senini erialases kirjanduses suur vaidlus, kes oli ofsetmasinate esimene looja. Ameeriklased arvavad, et selleks oli Ira William Rubi. Sakslased omakorda arvavad, et tegelikult oli selleks Hermann. Ofsetmasina loomine aga tähendas täiesti uut sammu trükitehnika ajaloos. Ja peale esimeste ofsetmasinate ehitamist terve sajandi käis võitlus kõrgtrüki ja ofsettrüki vahel, mille võitis alles sajandi lõpus ofsettrükk.
Aga algas sajand kolme tähtsa patendiga. 1903 aastal esitas Robert Rodgers patendi nn. poolofsetmasina loomise kohta. Kas see patent ka realiseeriti, pole teada. Sarnase patendi esitas samal aastal ka L.S.Morris. Ta idee huvitas Inglise trükimasinate tootjat “George Manni”, kes ta patendi ka ostis. Kuid ka see masin ei sattunud tootmisse. Ka Ameerikasse emigreerunud Kaspar Hermann esitas patendi mitteotsese kõrgtrüki masinale, kuid ta patenti ei registreeritud, kuna analoogseid masinaid juba tollal valmistati plekitrükiks.
Ja siis algas 1904 aasta. Sellel aastal suutsid registreerida oma patendid ofsetmasinale nii Kaspar Hermann, kui ka Ira.V Rubel
Rubelil oli Resenfordis New-Yorgi osariigis väike trükikoda, kus trükkimine toimus litokividelt, kui ka tsinkplaatidelt. Ükskord trükkimisel kõvale paberile tekkisid tal raskused rastrikujutise edasiandmisel paberile. Puuduse vältimiseks tõmbas ta trükisilindrile, katmiku peale täiendava kummikanga. Kord aga, tähelepanematuse tõttu, puudus trükihetkel paber trükivormi ja trükisilindri vahel. Selle tõttu kujutis sattus kummikangale. Sealt aga sattus trükitu järgmist tõmmist tehes trükise tagaküljele. Vaadates seda praakpoognat Ruben märkas, et kujutis tagakülje, kuigi tagurpidi, oli parema kvaliteediga, kui esiküljel. Saadud idee alusel jättis ta oma trükikoja ja pühendus litograafiliste masinate ehitamisele.
Oma katsetuste tulemusi tutvustas ta Aleks Sherwoodile . Firma “Sherwood Syndikate” otsustas kasutada seda ideed.Firmaehitas tegutsevaofsetmasina. Sealt on pärit ka nimetus “Offset”, mis oli esimese loodud masina nimi. Kuid ehitatud masin polnud kõige õnnestunum.


Kuid alles 1906 aastal ehitas New-Yorgi firma Sherbel koos firmaga Potter Printing Press Company tööstuslikult sobiva ofsetmasina poognaofsettrükiks ja juba 1907 aastal masina trükiks rullpaberile.Nendes masinates kasutati ofsetsilindreid ja metallist trükivorme.Kuid Rubel suri samal aastal ja ei suutnud oma ideid realiseerida.
Samadel aastatel tegeles analoogsetes masinate loomisega ka sakslane Kaspar Herman. Nagu eelnevalt juba mainiti, esitasid nad peaaegu üheaegselt vastavad patenditaotlused. Võib öelda, et kui Hermann polnud ofseti leiutaja, siis oli ta kindlasti ofsettrüki looja, kuna tema poolt loodud ofsetmasinate erinevad variandid olid kindlasti maailmas esimesed ja neid valmistati tööstuslikult ja mitte ainult ühes eksemplaris.
Caspar Herrmann sündis Köningsberis 1871 aastal, mis asus Elsases. Oma töömeheelu alustasta ta litograafina. 1889 aastal taemigreerus Ameerikasse. Siin õppis ta tundama masinaid, mis trükkisid metallile. Samuti oli talle teada trükimasin “Zinkdruck-Rotarys”, mis trükkis tsinkplaatidelt paberile. Oma esimese patendi sai ta 1903 aastal. Ühes Baltimore trükikojas ehitas ta ka esimese masina. 1905 aastal sõlmis Herrmann lepingu firmaga Harris Company tema poolt leiutatud masina ehitamiseks.. Paar masinat ta jooniste järgi ka valmistati. Nad olid varustatud pealepanemisaparaatidega ja nende töökiirus oli kuni 5000 tõmmist tunnis. Hiljem sai firma Harris tuntuks ofsetmasinaid valmistava firmana.
Kuid Herrmannil olid juba uued ideed mitmevärviliste masinate ehitamiseks ja ka rollrotatsioonmasina ehituse projekt oli tal valmis. Oli idee ehitada ka trükimasin trükiks poogna kahelt küljelt. Kuidvõimalusi nende ideede rakendamiseks ta Ameerikas kahjuks ei leidnud.

1907 aastal otsustas aga Hermann tulla tagasi Saksamaale. Kuid leida oma ideede rakendajat ka siin oli raske leida. Selle tõttu esmalt tegeles ta juba valmis masinate ümberseadistamisega ofsettrükiks firmas, mis oli sidemetes ameerika firma Harrisega.Tänu edule nende msinate ümberseadistamisel tekkisid tal oma ideede rakendamise võimalused. Edasi ehitas ta esimese seeriasse läinud masina “Triumph”. Sellel masinal oli juba edu. Ehitada seda masinat aitas tal selline ettevõte nagu C.G.Röder.
Teda kutsuti tööle vabrikus Vomag, mis asus Plauenis. Siin lõi Hermann juba rullrotatsioonmasina. See sai nimeks “Universal”. See oli 1912 aastal. Sellest tehasest sai hilisematel aastatel üks suuremaid rotatsioonmasinate tootjaid Saksamaal.
Hermanni patentidel põhinevaid masinaid tootsid nii Inglismaal asuv firma Georg Man & Co ja Saksa firma Albert. Suri Herman 1932 aastal.
Sellega oli loodud alus ofsetmasinate seeriaviisilisele tootmisele. Väga mitmed tehased nii Saksamaal,kui ka Inglismaal alustasid masinate tootmist. Nende tootmise hiigelaeg agaei saabunud niipea,kuna vajadus ofsettrüki järgi ei tekkinud sellise kiirusega,kui arvati. Kuid ka väikesed masinate seeriad tegid nende tootmise küllaltki kalliks. Selle tõttu masinate levik oli aeglane. Esimene ofsettrükimasin Eestis osteti möödunud sajandi kolmekümnendatelaastatel Tartusse, tollasesse “Ilutrükki”,mis aga hävines möödunud sõja keeristes.