WiMAX (akronüüm inglise keele fraasist World Interoperability for Microwave Access) on telekommunikatsioonitehnoloogia, mille eesmärk on traadita andmeside tagamine üle pikkade vahemaade (kuni mõnikümmend kilomeetrit).

WiMAX põhineb standardil IEEE 802.16, mida kutsutakse ka Wireless MAN (traadita kaugvõrk). 2001. a. loodi organisatsioon WiMAX Forum, mis tegeleb standardi IEEE 802.16 arendamisega ja sertifitseerib sellele standardile vastavaid seadmeid. Sertifitseeritud seadmed on tähistatud WiMAXi märgiga ning neil on kiri WiMAX certified. Sertifitseerimata tootjad kasutavad näiteks kirju WiMAX-ready, WiMAX-compliantvõi pre-WiMAX. WiMAXi esimene variant (IEEE 802.16) nägi ette sagedusala 10-66 GHz, IEEE 802.16a lisas sagedusala 2-11 GHz. Viimased standardid on IEEE 802.16-2004 ja IEEE 802.16e-2005.

 WiMAXi abil on võimalik luua nii ühendusi kahe punkti vahel kui ka kärgstruktuuriga andmesidevõrkusid. Kasutatakse litsenseeritud sagedusi, Eestis 3,4-3,5 GHz saateks ja 3,5-3,6 GHz vastuvõtuks. Seda nimetatakse ka 3,5 GHz tehnoloogiaks. Igale operaatorile on määratud vahemik, kus nende saatja töötab. Iga saatemast töötab üldjuhul erineval sagedusel, ühes mastis võib olla ka mitu saatjat erinevatel sagedustel. Signaali sagedusriba laius on 1,75 MHz või 3,5 MHz.

WiMAX töötab kohati ka ilma otsenähtavuseta, näiteks manipuleerides majade seinadelt peegeldunud signaalidega. Eriti kasutab seda niinimetatud mobiilne WiMAX, mida tänapäeval arendatakse.

 

 

Kiirus ja leviulatus
WiMAX on kiire (kuni 70 Mbit/s) ja suurema tegevusulatusega (kuni 50 km) võrreldes traadita kohtvõrgu Wi-Figa, kuid ei ole viimasega konfliktis ning nad pigem täiendavad teineteist. Näiteks sobib WiMAX Wi-Fi tulipunktide ühendamiseks Internetiga. WiMAXil on Wi-Fist tugevam krüpteerimine.[viide?]

WiMAX konkureerib 3G tehnoloogiatega (UMTS, CDMA2000).

Eestis pakuvad statsionaarsel WiMAX tehnoloogial põhinevat internetiteenust Elion ja Levira (edasimüüjate kaudu) ning mobiilsel WiMAX-il põhinevat Baltmax (hetkel ainult Tallinnas).