Võrke jaotatakse alamvõrkudeks mitte ainult organisatsioonilistel eesmärkidel, vaid tihti hoopis riistvara piiratuse tõttu. Hosti võimalused antud füüsilises võrgus (näiteks Ethernetis) on väga kitsad: vahetult saab ta suhelda ainult samasse võrku kuuluvate hostarvutitega, teiste hostide poole aga pääseb läbi nn lüüside. Lüüsiks nimetatakse samaaegselt kahte või enamasse füüsilisse võrku ühendatud eritüüpi hosti, mis on konfigureeritud nende vahel pakette vahetama.

Et IP tunneks hõlpsasti ära kohalikus füüsilises võrgus asuva hosti, peavad erinevad füüsilised võrgud kuuluma eri IP-võrkudesse. Näiteks võrguaadress 149.76.4.0 on reserveeritud matemaatika osakonna kohtvõrgu hostidele. Datagrammi saatmisel hostile quark näeb hosti erdos võrgutarkvara kohe IP-aadressi 149.76.12.4 järgi, et sihthost on teises füüsilises võrgus ja seetõttu kättesaadav ainult läbi lüüsi (vaikimisi sophus).

Sophus ise on ühendatud kahte erinevasse alamvõrku — matemaatika osakonna omasse ja linnaku magistraalvõrku — ning kasutab vastavalt liideseid eth0 ja fddi0. Anname talle mõlema alamvõrgu IP-aadressid 149.76.4.0 ja 149.76.1.0. Lüüs sophus kasutab matemaatika osakonna kohtvõrguga suhtlemisel IP-aadressi 149.76.4.1 ning magistraalvõrgu hostidega aadressi 149.76.1.4.

Nii määratakse lüüsile üks IP-aadress iga ühendatud võrgu jaoks. Need aadressid koos võrgumaskiga on seotud liidesega, mille kaudu pääseb vastavasse alamvõrku. Seega peaks lüüsi sophus liideste ja aadresside teisendus olema järgmine:

Viimane kirje määrab tagastusliidese lo.

Joonis 9.2 esitab osa GMU võrgu topoloogiast. Samaaegselt kahte alamvõrku kuuluvad hostid on kujutatud mõlema aadressiga.

Üldiselt võib väikesi erinevusi aadressi kinnistamisel hostile või tema liidesele ignoreerida. Ainult ühes võrgus eksisteerivate hostide puhul nagu erdos viitate selle või teise IP-aadressiga hostile, kuigi täpsemalt öeldes on tegemist antud IP-aadressi omava Etherneti liidesega. Ent see erinevus muutub oluliseks vaid lüüsile viitamisel.