Identifikatsioonikaardid
Baarium-ferriit kaart (ing. barium-ferrite card) kujutab endast õhukest plastikkaarti, mille mõõdud on määratud CR-80 standardiga ja millesse on pressitud baariumferriitmagnetid. Sellised kaardid olid kasutusel 1970 - 1980. aastatel ja kaasajal enam kasutust ei leia.
Triipkoodiga kaart (ing. bar coded card) kujutab endast õhukest plastkaarti, millel on mustade ja valgete triipude rida. Rida on loetav optilise lugejaga. Kasutatakse täiendavaks identifitseerimiseks (näiteks kaubakood kaupluses), kuid lihtsalt dubleeritavuse tõttu kopeerimismasinal ei leia kasutamist läbipääsusüsteemides.
Mulgustatud kaart (ing. hollerith card) kujutab endast plastkaarti, milles olevate aukude asetus määrab kaardi numbri. Kuna kaarti on lihtne kopeerida, kasutatakse ainult väga madala turvaastmega läbipääsudel (hotellitoad, pesulad, jms).
Infrapunane kaart (ing. infrared card) kujutab endast infrapunasele valgusele läbipaistvat plastikkaarti, milles on tumendatud triibud, mis moodustavad infrapunase kiirega loetavat triipkoodi. Kuna inimsilmale pole kood loetav ja kaarte valmistatakse tehases, on kopeerimiskindlus oluliselt kõrgem, kui triipkoodiga kaardil või isegi harilikul magnetkaardil.
Magnetribaga kaart (ing. magnetic stripe card) kujutab endast CR-80 määratud mõõtudega õhukest plastkaarti, millele on kantud magnetilise materjali (oksiidi) kiht. Standartne magnetribaga kaart omab kuni neli rida magnetribasi. Selline kaart on tänapäeval veel laialt kasutusel, kuid tõrjutakse ilmselt välja kontaktivaba ja kiipkaardi poolt. Kaardi puuduseks on lihtne kopeeritavus. Soovitatakse kaarti kasutada vaid koos täiendava võtmega (näiteks koodiga).
Foto nr.11 Magnetribaga kaart [35]
Wiegand kaart (ing. wiegand card) kujutab endast standardmõõtudega CR-80 õhukest plastkaarti ,kuhu on sisse sulatatud spetsiaalsest sulamist magneetilised traadijupid. Traatide asetus määrab kaardi koodi. Tänu spetsiaalsulamile ja patenteeritud tehnoloogiale on sellist kaarti väga raske järgi teha. Kuni kontaktivaba -ja kiipkaardini oli tegemist kõige turvalisema lahendusega.
Kiipkaart (ing. smart card) kujutab endast standardmõõduga õhukest plastkaarti, millesse on sulatatud mikroskeem ja kullatud kontaktväljad ühendamiseks lugejaga. Tänu sisseehitatud mikroprotsessori laialdastele krüptograafilistele võimalustele loetakse sellist kaarti eriti kopeerimis- ja lugemiskindlaks. Kaardi puududuseks on mehaanilise kontakti vajadus lugejaga. Viimasel ajal on hakkanud levima ka kontaktivabad kiipkaardid.
Kontaktivaba kaart (ing. proximity card) kujutab endast plaskaarti, "nööpi" või "võtmehoidjat", mida ei pea viima vahetusse kontakti lugejaga. See on kaasajal levinuim kaarditüüp. Side lugejaga toimub raadio teel (kas madal- või kõrgsageduslik). Lugeja võib olla peidetud seina või uksepiida sisse. Teatud tüüpi kaarte saab kasutada isegi taskust välja võtmata (handsfree card). Kaardid võivad olla kas aktiivsed või passiivsed. Passiivne kaart toitub lugeja poolt loodud elektromagnetväljast. Aktiivne kaart sattudes lugeja välja ,lülitab sisse oma sisemise liitiumpatarei ja vastab lugejale tunduvalt kaugemalt kui passiivne kaart.
