ISDN (Integrated Services Digital Network) on digitaalne telefoniside-standard, mis töötati välja 1980-ndate alguses USA-s.ISDN-ühendusi on mitut tüüpi, erinevused seisnevad ühenduskiirustes, täpsemalt öeldes, ISDN-liinid erinevad võimalike samaaegsete ühenduste arvult.

Enamlevinud tüübid on BRI (basic rate interface) ja PRI (primary rate interface).

BRI-liinil on korraga võimalik üle kanda kaks kõnet. Täpsemalt öeldes on sellel telefoniliinil kaks paralleelset 64 kbit/s B-kanalit ja üks 16 kbit/s D-kanal (2B+D). B-kanaleid mööda saadetakse lõppseadmest telefonijaama või ühest jaamast teise kõik kõned, andmed jne. D-kanalit kasutavad põhiliselt telefonikeskjaamad kõnesid iseloomustava informatsiooni vahetamiseks, aga on ka seadmeid, mis seda pakettandmesideks kasutada oskavad. Kasutaja jaoks on BRI telefoniliin, millel on võimalik pidada samaaegselt kaht sõltumatut ühendust. Kui on tegemist andmeühendusega, on ülekandekiirus kanali kohta 64 kbit/s (64 000 bitti sekundis). Nüüd oleks võib-olla huvitav teada, kuidas BRI füüsiliselt välja näeb. Et asja segasemaks teha, tuleb ruttu öelda, et variante on mitu. Tegelikult räägitakse harva BRI-ühendusest, pigem on jutuks S0, Up0, U0 vms. ISDN-seadmed enamjaolt nõuavad S0-liidest, kuigi esineb ka teisi juhtumeid. U0 on füüsiline liides, kuidas need 2B+D kanalit telefonijaamast kasutajani toimetatakse (vt pilti). Kasutaja juures muundatakse U0 S0-ks kasutades võrgulõppseadet NT1 (Network Termination).

 

U-interface (Up0 või U2B1Q signalisatsioon) kantakse edasi mööda üht traadipaari. Traadipaari maksimaalne pikkus võib olla vastavalt 5,5 või 8 km. S0 määrab, et tegu on 4-traadise liiniga. Ühe S0-liini külge saab ühendada kuni 8 seadet. Reeglina kuni 4 võivad neist olla telefonid. Juhtme pikkus esimese ja viimase seadme vahel võib olla kuni 150 m. Seepärast veetakse telefonijaamast BRI lõppseadmeteni Up0-signalisatsiooniga ning muundur NT1 paigutatakse lõppseadmete lähedusse. S0 neljast traadist kaht äärmist kasutatakse andmete saatmiseks, kaht keskmist vastuvõtuks. Ühendades S0 külge mitu lõppseadet (S0-siin), tuleb seega arvesse võtta, et ühe seadme saadetav signaal oleks järgmise seadme vastuvõtuks.

Teine levinud ISDN-liin on PRI ja tema Euroopas kasutatav füüsiline kuju S2. See kannab endas 30B+D kanalit ja ülekandekiirus on 2048 kbit/s (B-kanalid 64 kbit/s, D-kanal 64 kbit/s ja signaalinfo 64 kbit/s). S2 enamlevinud kasutusala on telefonikeskjaamade ühendamine. Peaaegu kõik ISDN-telefonijaamad, kus on abonente poolsada või enam, ühendatakse linna telefonivõrku ühe või mitme S2-liiniga. S2 eelkäija on R2-signalisatsioon. See oli samuti 30 kõnekanaliga 2 Mbit/s liin, ent ei omanud veel mingit pistmist ISDN-ga. Üle S2 on võimalik kanda kõike informatsiooni, mis on määratud ISDN-ga. Tuleb ent märkida, et PRI tähendab 30B+D ühendust ainult Euroopas. Aasias on see standard 31B+D, Ameerikas 23B+D (1564 kbit/s). Nagu S0, vajab ka S2 kahte traadipaari, kasutades üht saatmiseks, teist vastuvõtuks.

 

 

 

ISDN võrk võimaldab andmete, fakside ja kõnede edastust, videokonverentside korraldamist ning kiiret internetiühendust.