Mis toimub niisutuse kontaktitsoonis

Eelpool oli juttu sellest, et trükivorm koosneb kahest erinevast pinnast hüdrofoobsest ja hüdrofiilsest ehk trükkivatest ja vaheelementidest. Trükiprotsessi tagamiseks me peame esmalt niisutama trükivormi selleks, et kaitsta vaheelemente trükivärvi eest. Selle järel aga katame trükivormi värviga. Vesi trükivormil omab aga sfäärilise vormi. Selleks, et ta oleks lähedane kaitsvale kilele lisatakse niisutusvette mitmeid lisandeid.
Niisutusvesi ja värv omavad erinevat pindpinevust ja nende vahelises piiril on olemas veel üks jõud, mis püüab viia miinimumini nende vahelise kokkupuute pinna. Kuid samal ajal ei eraldu vesi täiesti värvist.
Trükkimise jooksul niisutusvesi satub värviaparaati ja seguneb värviga. Sealjuures tekib emulsioon. Väikesed disperseerunud osakesed asuvad teises materjalis. Seni, kuni vee hulk värvis ei ületa 20-25 % on niiskus värvis jagunenud enamvähem ühtlaselt väikeste veetilkadena. See on stabiilne emulsioon -trükiks optimaalne lahus. Kui aga vee hulk suureneb siis muutub lahus ebastabiilseks, kuna vees hakkavad ujuma värvi tilgakesed. Sealjuures värvi tilgad võivad olla väga erineva suurusega. Selle tõttu on vaja pidevalt kontrollida vee ja värvi tasakaalu. Värvi tasakaal aga oleneb päris mitmest näitajast nagu niisutusvee kvaliteet, niisutusaparaadi liik ja seisukord, konkreetne trükivärv, trükivormi iseloom, ofsetkummi omadused ja ka paberi näitajad, mis mõjuvad niisutusveele.
Muidugi pole niisutusvee koostis selleks ainukeseks näitajaks, mis päästab olukorra. Kuid niisutusvee koostis paljus on tekkinud olukorra loojaks. Niisutusvedelik on parandatud vesi, mis paljus päästab olukorra.