Takistuste mõõtmisel on tihti otsustavaks
nende suurus. Suuruse järgi jagunevad takistused:
- väikesed takistused - väärtusega kuni 1Ω. Neid
kohtab ühendusjuhtmetes ning kontaktides, ampermeetrite
ja šuntide sisetakistusena, alalisvoolumootori
ankrumähise takistus, jne;
- keskmised takistused - väärtusega 1Ω kuni 0.1MΩ.
Selliseid takistusi leidub näiteks voltmeetrite
sisetakistusena;
- suured takistused - väärtusega üle 0.1MΩ. Selliseid
takistusi leidub samuti voltmeetrite sisetakistusena ja
samuti isolatsioonitakistused.
Väikeste takistuste mõõtmisel tuleb kõrvaldada ühendusjuhtmete
ja üleminekukontaktide takistuse mõju mõõtmise tulemusele.
Keskmiste takistuste mõõtmise puhul ei ole vaja arvestada
ülalmainitud takistuste mõjusid. Suurte takistuste mõõtmisel
tuleb arvestada mahu- ja pinnatakistust, temperatuuri, niiskuse
ja teiste tegurite mõju. Üldjuhul takistuste mõõtmiseks
kasutataks alalisvoolu, sest vahelduvvoolu kasutamisel lisandub
mõõteobjekti ja mõõtevooluringi mahtuvusest, induktiivsusest ja
sagedusest tingitud lisaviga. Ainukeseks juhuks, kus kasutatakse
vahelduvvoolu on vedeljuhtide takistuse mõõtmisel. Alalisvoolu
kasutamine vedeljuhtide või suure niiskuse sisaldusega juhtide
(maandustakistus) takistuse mõõtmine ei ole lubatud, sest
sellega kaasneb elektrolüüsi nähtusest tingitud mõõteviga.
Takistuste mõõtmine
oommeetriga
Mõõteriista, mis on ettenähtud takistuse mõõtmiseks, nimetatakse
oommeetriks. Oommeetri kasutamisel tuleb arvestada asjaoluga, et
mõõdetav ahel või tarbija, peavad olema pingevabas olekus.
Ehituse järgi võib neid liigitada:
·
elektroonseteks;
·
digitaalseteks.
Elektroonses oommeetris kasutatakse magnetelektrilise
mõõtemehhanismiga milliampermeetrit ja toiteallikat. Oommeetri
skaala nulljaotis paikneb, mitte vasakul nagu ampermeetril, vaid
paremal. Seletatav on see asjaoluga, et milliampermeetri
nullilähedase voolu juures on mõõdetav takistus suurem kui
mõõteulatus.
Oommeetri skaala (pildil
ülemine)
Digitaalses oommeetris kasutatakse aga voltmeetrit, kus
mõõdetakse kindla voolu juures, mõõdetaval
takistil tekkivat pingelangu. Seejärel,
Ohmi seaduse järgi, kuvatakse numbriline näit oomides.
 Olenemata
oommeetri liigist, ühendatakse see rööbiti mõõdetava
takistusega. Mitmepiirkonnalise oommeetri kasutamisel tuleb
valida õige mõõtepiirkond. Vale piirkonnaga mõõtmisel võib
osutada mõõteriista näit valeks. Takistuse mõõtmisel, sellest
väiksema piirkonnaga näitab oommeeter lõpmatut takistust,
suurema piirkonnaga aga nulli.
 Multimeetritel
on tavaliselt viis takistuse mõõtepiirkonda:
·
kuni 200Ω;
·
kuni 2kΩ;
·
kuni 20kΩ;
·
kuni 200kΩ;
·
kuni 2MΩ.
Suuremate takistuse mõõtmiseks tuleb kasutada megaoommeetreid
või LCR-meetreid.
Mõõtepiirkonnaga kuni 200Ω ei
ole otstarbekas mõõta takistusi, väiksemaid kui 1Ω. Väikeste
takistuste mõõtmiseks tuleb kasutada millioommeetreid.
|
