|
|
Värvikarakteristikud
Igapäevaelus kasutame me värvidele
viitamiseks värvinimetusi nagu punane, sinine jne. Loomulikult ei
ole kõik punased või sinised ühesugused. Näiteks punased võivad olla
heledamad või tumedamad, puhtamad või tuhmimad, oranžimad või
violetsemad.
Värvide klassifitseerimiseks on
mitmeid erinevaid mooduseid, kuid kõige esmalt tuleb leida ja
defineerida 3 värvikarakteristikut. 3 on miinimum.
Aja jooksul on üles ehitatud
hulgaliselt värvide klassifitseerimise süsteeme, kus valitud 3
karakteristikut on saanud erinevaid ja veidi varieeruvaid nimetusi.
Mitmeid nendest võib täna käsitleda sünonüümsetena. Kõige
kasutatavamateks terminiteks, mis vastavad kõige enam meie
nägemisele, on täna:
- värvitoon,
mis määratleb värviperekonna ja on kirjeldatav värvinimetusega
(punane, kollane, roheline, sinine või mingi nende kahevaheline
segu). Värvitoon on otseselt seotud valguse lainepikkusega (vt
pidev värvispekter).
Värvisüsteemides- ja mudelites kasutatakse värvitooni
tähistamiseks kindlaid numbreid või koode.
- küllastus,
ka kromaatilisus, mis näitab
värvi puhtust, ehk seda kui erk või kahvatu-tuhm ta on.
Maksimaalse puhtusega on spektrivärvid ja purpurvärvid, mis
paigutuvad CIE-värvsusdiagrammi kaarjoonele (vt
CIE-värvsusdiagramm,
video).
- heledus
näitab värvi hele-tumedust, heledad värvid on samaaegselt ka
valkjamad ning tumedad mustjamad. Heledus on seotud pinnalt
peegelduva valguse hulgaga. Heleduse mõiste kasutamise muudab
mitmetähenduslikuks asjaolu, et maksimaalse puhtusega värvitoonid
on erineva heledusega, neil on erinev
omaheledus.
- eredus
(brightness), mis on kolmandaks põhikategooriaks ingliskeelses
terminoloogias, on veel tihedamalt seotud valgusega. Otseses
valguses paistab sama värviline pind palju eredam, aga ka heledam,
kuid mitte valkjam kui varjus.
Värvi põhikarakteristikute valik
ja nimetused on olulisel määral seotud meediumiga
‒
kas räägitakse maalimisvärvidest (subtraktiivsest sünteesist) või
ekraani valgusvärvidest (aditiivsest sünteesist) või vaadeldakse
värvinäidiseid kataloogis ja hinnatakse neid visuaalselt.
Enimkasutatavad ja mõistetavad
värvikarakteristikud:
- maalimisvärvide segamisel:
värvitoon, selle kromaatilisus (tuhmist-hallisegusest kuni
erksa-puhtani) ja heledus (helendatud või valgesegusest kuni
tumendatud või mustaseguseni);
- ekraanil värvide valimisel:
värvitoon, selle küllastus ja eredus või heledus; (vt
HSL-mudel, HSB-mudel)
- kataloogi näidiste visuaalses
vaatlemisel: värvitoon, selle puhtus või küllastus/kromaatilisus
ja hele-tumedus.
Terminoloogia ühtlustamiseks on
Rahvusvaheline Valgustuskomisjon (CIE, 1987) defineerinud mitmed
terminid.
Loe edasi:
Värvikarakteristikute definitsioonid
Testi oma
teadmisi:
Värvikarakteristikute test |
|
Värvitoon muutub
(kollakasrohelisest üle rohelise üha sinakamaks), omaheledus on
erinev.
Küllastus/kromaatilisus suureneb
(tuhmist üha erksamaks kollakasroheliseks, roheliseks,
sinakasroheliseks).
Hele-tumedus muutub
(keskmisel asetusel rohelisest ülespoole heleduse kasvades
valkjamaks; allapoole tumeduse kasvades mustjamaks).
Eredus suureneb
(mustasegusest-tumedast üha eredamaks-valgusküllasemaks
magentaroosaks),
küllastus jääb samaks.
|
|
