Kaasajal on kasutuses peamiselt mitme kasutajaga (multi-user) operatsioonisüsteemid. See ei tähenda mitte ainult seda, et operatsioonisüsteemis võib olla mitu kasutajat, vaid iga protsess sellises operatsioonisüsteemis töötab mingi kasutaja õigustes. Lisaks tavakasutajale on reeglina operatsioonisüsteemis olemas veel ka süsteemsed kasutajad, kelle õigustes töötavad süsteemi tööks vajalikud protsessid.

Mitmed infosüsteemid (veebileheküljed, e-poed, võrguteenused jne) vajavad samuti kasutajate eristamist. Kasutajate eristamise tulemusel on võimalik määrata kasutajaõigused, kujundus, kasutatavad funktsioonid jne.

Kui me räägime nüüd tavakasutajatest (ehk inimestest, kes arvutisüsteemiga töötavad), siis sellised kasutajad tuleb tuvastada.

Identifitseerimise all mõistetakse reeglina kasutajaga seotud kasutajanime või mõne muu sarnase info (nimi, isikukood, id number jne) järgi kasutaja identiteedi leidmist (aga mitte veel tõestamine). Identifitseerida on võimalik end ka mõne füüsilise seadme abil (kiipkaart, USB seade jne).

Kui on teada, kes kasutaja väidab end olevat, siis seejärel tuleb kuidagi kontrollida, kas kasutaja tegelikult on ka see, kes ta väidab end olevat. Sellist tegevust nimetatakse autentimiseks.

Sellise kontrolli teostamiseks on kõige tavapärasemal juhul kasutusel kasutajaga seotud salasõna (password). Kui kasutajanimi ja selle kasutajanimega seotud salasõna langevad kokku, siis loetakse kasutaja tuvastatuks. Ka autentimisel on kasutusel mitmeid erinevaid võimalusi: kaasajal on hakanud levima biomeetriliste (näpujäljed, silma võrkkest jne) andmete kontrollimine vastavate seadmete abil.