Kõvakettad

Kõvakettad on kaheldamatult kõige leivnumad varundusseadmed. Esimesed kõvakettad ilmusid maailma 1956 aastal (IBM RAMAC) ja nendele oli võimalik salvestada u 5 MB andmeid. Tähapäeval on kõvakettastele salvestatavad maksimaalsed andmemahud kasvanud kuni 1TB ja kasvavad tulevikus ilmselt veelgi.

Kõvakettas koosneb magnetilise ainega kaetud ümmargustest plaatidest, lugemis- ja kirjutamispeadest, puhvermälust ning juhtelektroonikast.

Magnetilise ainega kaetud plaadid on tehtud tavaliselt metallist, kuid leidub ka klaasist tehtud plaate. Lugemis- ja kirjutamispead hõljuvad ketaste kohal (mõne mikromeetri kaugusel plaadist). Plaadid pöörlevad kõvaketta sees kindla kiirusega (4200/5400/7200/10K/15K pööret minuti jooksul). Juhtelektroonika juhib lugemis- ja kirjutamispäid ja edastab vajalikke andmeid. Puhvermälu on vajalik sellel põhjusel, et tihti on kõvaketta liidese läbilaskevõime suurem kui kõvaketta sisemine andmevahetuse kiirus (kiirus, millega kõvaketas suudab andmeid plaatidele kirjutada ja sealt lugeda).

Andmed kirjutatakse konsentriliste ringidena (mitte spiraalina), mida nimetatakse radadeks (track). Rajad on jaotatud sektoriteks (sector). Sektoreid võib olla erinevatel radadel erinev arv (seesmistel ringidel vähem ja välimistel ringidel rohkem), kuid sektrorile salvestatav andmehulk on konstantne. Sellel põhjusel on kaasajal kõvaketta sisemine andmevahetuskiirus välimistel radadel kiirem kui sisemistel radadel (plaadi pöörlemiskiirus on jääv aga välimistel radadel rohkem sektoreid).

Lisalugemist: www.wikipedia.org

Kõvakettaid iseloomustavad suurused

Maksimaaline salvestatav andmemaht

Mõõdetakse mega- giga- või terabaitides, kuid tihti erineb kõvakettal näidatud andmemaht tegelikust, sest tootjad arvestavad andmemahtu selliselt: üks kilobait 1000 baiti ja üks megabait 1000 kilobaiti jne. Tegelikult on üks kilobait 1024 baiti, üks megabait 1024 kilobaiti jne.

Nagu alguses öeldud oli esimeste kõvakettaste andmemaht 5 megabaiti ja täna on see juba üks terabait ja rohkemgi.

Kõvaketta liides

Lliides, mille abil kõvaketas ühendatakse ülejäänud arvutiga. Levinumad liidesed on: P-ATA, S-ATA, SCSI, USB ja FireWire.

P-ATA (Parallel AT Attachment), tuntud ka kui IDE (Integrated Drive Electronics) on üks vanimaid kõvaketta lideseid, mille viimased versioonid on läbilaskevõimega kuni 133 MB/s, ühte P-ATA liidese porti on võimalik ühendada kuni kaks seadet. P-ATA liidesega kõvakettaid iseloomustab lai lintkaabel (40 või 80 kaablisoont).

Lisalugemist: www.wikipedia.org

S-ATA (Serial ATA) on ATA liidese uuem versioon, mille läbilaskevõime on oluliselt suurem (SATA 150 puhul 150 MB/s ja SATA 300 puhul 300 MB/s) ja mille andmekaabel on oluliselt peenem (7 kaablisoont). Ühte S-ATA liidese porti on võimalik ühendada üks seade.

Lisalugemist: www.wikipedia.org

SCSI (Small Computer System Interface) on liides, mida kasutatakse peamiselt serverites ja suure jõudlusega tööjaamades. Uusimate SCSI liideste läbilaskevõime on 640 MB/s ja ühte porti on võimalik ühendada kuni 15 seadet (on olemas ka SCSI liideseid, kus ühte porti on võimalik ühendada kuni 127 seadet).

Lisalugemist: www.wikipedia.org

Mälupuhvri suurus

Mälupuhvrit kasutatakse andmete hoidmiseks, mida kõvakettas ei jõua kohe ära salvestada (nö vaheladu), kuna kõvaketta sisemine andmevahetuskiirus on enamasti oluliselt väiksem, kui kõvaketast arvutiga ühendava liidese läbilaskevõime, siis mõjutab mälupuhvri suurus oluliselt kõvaketta reageerimiskiirust. Mälupuhvri suurus on tavaliselt 2, 8 või 16 MB (tulevikus kindlasti ka suurem).

Optilised mäluseadmed

Kõige levinumad optilised mäluseadmed on kindlasti CD ja DVD seadmed. Nii CD kui DVD ehitus meenutab vinüülplaati- andmed kirjutatakse meediale spiraalina. Andmete kirjutamiseks ja lugemiseks kasutatakse laserit.

Optilised mäluseadmed on aglasemad, kui kõvaketas, seda eelkõige selle pärast, et CD ja DVD seadme lugemispea on oluliselt suurem kui kõvaketta lugemispea. Teiseks on kõvaketta ketaste pöörlemiskiirus suurem, kui CD ja DVD meediate pöörlemiskiirus lugemisseadmes.

CD (Compact Disk) loodi 1980'ndatel aastate alguses Sony ja Philipsi koostöös digitaalse helikandjana. Standartne CD mahutab 74 minutit heli või 650 MB andmeid. Tavaliselt toodetakse enamik muusika- ja tarkvara plaatidest suurte tiraažide puhul tööstuslikult. CD-kirjutaja abil saab plaatidele kirjutada iga arvutikasutaja. CD-R on meedia, kuhu saab kirjutada ühe korra ja CD-RW on meedia, mis on korduvkirjutatav.

DVD (Digital Video Disk või Digital Versatile Disc) loodi algselt kõrgekvaliteedilise helikandjana, kuid täna kasutatakse DVD plaate peamiselt videode levitamiseks. Standartne ühekihiline ja ühepoolne DVD meedia mahutab 4,38 GB infot, videolevis on kasutusel peamiselt kahekihilised DVD plaadid, mille mahutatavus on 7,92 GB.

Varundusseadmed võrgus

NAS (Network Attached Storage) on arvutivõrku ühendatud varundusseade.

SAN (Storage Area Network) on varundusseadmete jaoks loodud võrk. Tavaliselt baseerub selline võrk fiiberoptikal ja on vajalik selleks, et erinevad varundusseadmed omaksid kiiret ühendust mitmete erinevate serverarvutitega.