Plasmaekraanide puhul on iga piksli jaoks oma valgusallikas. See tähendab, et kõige tõetruuma musta saamiseks tuleb vastav piksel lihtsalt välja lülitada. LCD-l sellist võimalust ei ole: musta värvi saamiseks peavad üksikud pikslid ereda taustavalgustuse blokeerima, mis siiski täielikult ei õnnestu.

Plasmatelerites sisaldab iga pikselt kolme värvi: punast, rohelist ja sinist. Nende koostööna on võimalik luua kuni 16.77 miljonit erinevat värvi. Selle tulemuseks on paremad ja loomulikumad värvid kui muudes teleritüüpides. LCD-televiisorid loovad värve valguskiirte manipuleerimise ja valgest valgusest värvide lahutamisega. Värvide filtreerimine on keeruline protsess ning tulemus sõltub ka taustvalgustuse kvaliteedist.

Plasmatelerid on peaaegu 180° nurga alt vaadatavad. See tuleneb asjaolust, et iga piksel toodab ise valgust ning on seega paremini nähtav, sest kõikide pikslite heledus on ühtlane üle kogu ekraani. LCD pikslid seevastu saavad kogu vajaliku valguse ühest allikast. Seega muutuvad vaatamisnurga suurenedes mustad värvid aine heledamaks ning kontrastsus väheneb.

Põhiline elektrikulu LCD-ekraanide puhul on taustvalgustuse toitmine, vedelkristallide juhtimine võtab tunduvalt vähem energiat. Plasmatelerid vajavad palju elektrit, et süüdata iga viimane kui piksel (kaasaarvatud mustad värvid).

LCD-telerite puhul võib märgata nii-öelda mahajäämist, kus pikslid on rütmist väljas ning pilt muutub häguseks. See on tingitud asjaolust, et vedelkristallid ei suuda piisavalt kiiresti kuju muuta.

Plasmatelerid on suuremad kui LCD. Aga plasmateleritel on suur oht staatilise kujutise sissepõlemiseks.

LCD ekraanide eluiga on umbes 2 korda pikem, kui plasma ekraanidel.