Esileht
Tutvustus
Värvitaju
Värvikorrastus
Värvikujundus
Värvitrükk
 
 
 
^
 
 
 
 

Valguse- ja värvitaju

>>>

 

 

 

Värvipimedus

Inimese võimetust eristada teatud värve nimetatakse värvipimeduseks. Seda esineb küllalt sageli eurooplastel, harvemini aga asiaatidel ja aafriklastel. Enamasti on värvipimedus kaasasündinud, harvem võib see olla tekkinud traumade või silmahaiguste tagajärjel. Värvipimedus on X-kromosoomiga päritav haigus, mis avaldub valdavalt meestel.

Tüüpiliselt põhjustab värvipimedust ühe kolvikesetüübi puudumine (dikromaasia) või spektraalse tundlikkuse muutumine ühes kolvikesetüübis (anomaalne trikromaasia).

Dikromaasia ehk kahevärvinägemise korral eristatakse kolme alaliiki: L-kolvikeste puudumisel on tegemist protanoopiaga, M-kolvikeste puudumisel deuteranoopiaga ja S-kolvikeste puudumisel tritanoopiaga.

On olemas ka täielik värvipimedus, mida esineb alla 0,01% rahvastikust. Need inimesed (monokromaadid) näevad maailma nii, nagu normaalse värvinägemisega inimene näeb must-valget filmi, seega erinevates halliastmetes. Sellist nägemise puuet nimetatakse ka akromatopsiaks.

Esimesena kirjeldas värvipimedust inglise keemik John Dalton 1794. aastal. Ta pani tähele, et ei suuda ise vahet teha tooretel ja küpsetel õuntel, mida teised inimesed kergesti eristasid. Tema poolt avaldatud uurimistulemuste tõttu nimetatakse värvipimedust sageli daltonismiks. Daltoonik ei erista punaseid toone rohelistest, nähes neid ühesuguste kollakas-oliivrohelistena. See on iseloomulik nii protanoopiale kui deuteranoopiale.

Värvipimeduse simuleerimine

Selleks, et saada ettekujutust erinevatele värvipimeduse liikidele iseloomulikust nägemisest, on võimalik vaadata näidispilti või laadida üles oma pilt "Värvipimeduse simulaatorisse" Coblis.

 

Loe edasi: Värvitaju kontekstuaalsus

Testi oma teadmisi: Värvitaju test

 


Normaalse nägemisega inimese (trikromaadi) poolt nähtud pilt (1) ja nagu seda näeb protanoopia (2), deuteranoopia (3), tritanoopia (4) ja akromatopsia (5) all kannatav inimene. Coblis'es simuleeritud pilt.

 

 

 

Marje Tammert, 2013