|
|
Kunstlikuks valgusallikaks on lamp.
Lambi tähtsamaiks omadusteks on tema värviedastus ehk
värviesitusvõime, millest oleneb, kui loomulikuna paistavad värvid
päikesevalgusega võrreldes.
Valgusallikate värvisesitusvõimet
iseloomustatakse kahe näitajaga: värvsustemperatuur – Tv ja
värviedastus- või värviesitusindeksiga – RA või Ra.
Valgusallika värvsustemperatuur
määratakse ideaalse termilise kiirgusallika, mustkiirguriga
võrreldes. Värvsustemperatuuriks nimetatakse mingi kindla
valgusallikaga ühtiva mustkiirguri
absoluutset temperatuuri. See on lähim temperatuur, millel peaks
talitlema mustkiirgur, et tema värvsus
oleks samasugune või võimalikult lähedane vaadeldavale kiirgusele.
Värvsuseks nimetatakse kiirguse värvi, mis oleneb kiirguse
suhtelisest spektraalkoostisest. Kiirguse värvsus on arvuliselt
määratud kahe värvikoordinaadiga (CIE
1931. aasta värvsusdiagrammil koordinaatidega x ja
y). Värvsustemperatuuriga saab iseloomustada ainult neid värvsusi,
mis sarnanevad piisavalt mustkiirguri võimalike värvsustega – punast
(värvsustemperatuur u 1000 K), oranži, kollakasvalget, valget ja
sinakasvalget (värvsustemperatuur kuni ∞). Värvsustemperatuur on
valgustuse kvaliteedi näitaja, mis väljendab värvinägemisega
kaasnevat soojuslikku muljet. Mida tugevam on valgustus, seda kõrgem
on silmale mugavana tunduv värvsustemperatuur. Värvsustemperatuuri
mõõtühikuks on kelvin (K), mõõdetakse püromeetriga.
Päikesevalguse värvsustemperatuur
on päikesetõusu ja loojangu ajal 2500 K, keskpäeval 6000 K, pilvise
taeva värvsustemperatuur on 6000…7000 K ja selgel sinisel taeval
10000…20000 K. Tehisvalgustusele soovitatakse 2500…7000 K.
Tehisvalgus peaks võimaldama
inimsilmal tajuda värve õigesti, s.t nii nagu loomulikus
päevavalguses. Ra-indeks ehk värviesitusindeks ehk
värviedastusindeks näitab, kui
hästi on värvid tajutavad vastavas valguses. Värviedastusindeksid on
esitatud lampide kataloogides. Ilma moonutusteta valguse
värviedastusindeks Ra=100, mis tähendab, et kõiki värve tajutakse
ühtviisi hästi.
|
|
CIE-värvsusdiagramm, millele on kantud
absoluutse
temperatuuri skaala kelvinites (K).
Autor: en:User:PAR, allikas: Wikipedia.
Erinevad valgusallikad edastavad
objektide värve erinevalt. Rahvusvaheline Valgustuskomisjon (CIE) on
defineerinud mõnede tüüpiliste tehisvalgusallikate spektraalsed
karakteristikud.
Valgusallikas A: hõõglambi
valgusele vastav kollakas-oranž valgus, korreleeritud
värvsustemperatuuriga 2856 K; kasutatakse selliste värvinäidiste
mõõtmiseks, mis on vaadeldavad hõõglambi valguses.
Valgusallikas C: päevavalguse
keskmisele vastav sinakas valgus, korreleeritud
värvsustemperatuuriga 6774 K.
Valgusallikas D: spektraalselt
mõõdetud päevavalguse keskmisele vastav
valgus. D65 korreleeritud värvsustemperatuuriga 6504 K on kasutusel
kõigi päevavalguses vaatlemiseks mõeldud objektide kolorimeetriliste
mõõtmiste juures, v.a trükinduses. D50 korreleeritud
värvsustemperatuuriga 5003 K on standardvalgusallikaks trükinduses.
Loe
edasi: Videod |
|
