|
|
Värvitaju teooriad
Värvinägemise selgitamisel on
üksteist täiendavateks teooriateks trikromaatilise nägemise teooria
ja oponent-protsessi teooria.
Inimese nägemissüsteem aistib
nähtava valguse spektrit (keskmiselt 400-700 nm) kolmest
retseptoritüübist koosneva mosaiigi abil, millest igaüks on tundlik
erinevatele, kuid suuresti kattuvatele lainepikkuste piirkondadele.
Kolvrakkudel on maksimaalne tundlikkus lühikestele (u 420-440 nm),
keskmistele (u 520-535 nm) ja pikkadele (u 560-570 nm) lainepikkustele ja
neid nimetatakse vastavalt S, M ja L-kolvikesteks. Erinev
spektraalne tundlikkus tuleneb spetsiifilistest fotopigmendi
molekulidest, mida igaüks neist sisaldab. Ükski retseptoritest ei
suuda korraga vahet teha lainepikkuste muutumistel ja valguse
intensiivsuse muutumisel. Siiski on fotopigmentidel võime
absorbeerida valgusfootoneid sõltuvalt nende lainepikkustest.
Täpsemat lainepikkustealast informatsiooni on võimalik saada üksnes erinevate
retseptoritüüpide vastuseid võrreldes.
Nägemise kolmekomponendilise
loomuse teooria omistatakse Thomas Youngile (1807) ja Hermann von
Helmholtzile (1867), kuigi sarnaseid tähelepanekuid oli tehtud ka
varem, üldjuhul tuletati need valgusvärvide segamisest. Iga
valgusvärvi võib jäljendada sobiva seguga kolmest primaarvalgusest,
nagu näitas James Clerk Maxwell (1859). Nii võib aditiivsed
primaarvärvid samastada iga kolvikeste tüübi tundlikkuse
piirkonnaga. Isegi kui põhivärvideks valitud valgused on
füüsikaliselt erinevad, on need psühholoogiliselt samad
(metameerid). Kolorimeetrilise standardvaatleja graafikul esitatud
värvivastavusfunktsioone (color matching funktions) on
edukalt kasutatud kolvikeste fotopigmentide spektraalse tundlikkuse
hindamiseks.
Trikromaatiline nägemine määratleb, milliseid
lainepikkuseid on võimalik eristada, kuid see ei ütle midagi
värvitooni kohta (kas punane, sinine vm). Füsioloog Ewald
Hering rõhutas juba 19. sajandi lõpus, et on olemas neli tajuliselt
unikaalset värvitooni. Igale normaalse nägemisega vaatlejale
eksisteerivad teatud punane, sinine, roheline ja kollane, milliseid
tajutakse puhastena selles mõttes, nagu nad ei sisaldaks seguna
ühtegi teist värvitooni. Kõiki ülejäänuid võib vabalt kirjeldada kui
segusid või kombinatsioone kahest unikaalsest värvitoonist (nt oranž
kui punase ja kollase segu). Nimetatud neli unikaalvärvi moodustavad
kaks oponentset telge või oponentkanalit: punane-roheline ja sinine-kollane. Punane ja
roheline on kui ühe telje kaks otsa, neid ei saa näha samaaegselt
samas kohas, samuti sinist ja kollast – need on üksteist vastastikku
välistavad. Iga muu kombinatsioon on võimalik (nt punase ja sinise
või rohelise ja kollase segu). Kolmandaks antagonistlikuks
oponentkanaliks on valge-must.
|
|
CIE (1931) kolorimeetriline
standardvaatleja.
Autor:
Acdx, allikas: Wikipedia.
Värvitaju kaasaegne mudel.
Autor: Fatbag, allikas: Wikipedia
(tuletis). Trikromaatilise
nägemise teooria ja oponent-protsessi teooria kujutasid endast pikka aega kahte võistlevat
värvinägemise selgitust, siiski ei ole neid raske kooskõlastada.
Trikromaasia tuleneb fotoretseptorite tüüpidest, samas oponentsus
peegeldab, kuidas signaale kolvikestes võrreldakse. Kolm
retseptorite tüüpi ei saada eraldatud ja iseseisvaid signaale ajule.
Selle asemel võrreldakse nende väljundeid momentaalselt võrkkestas. Teatud neuronid lahutavad M-kolvikeste vastuse L-kolvikeste
omast ja vastupidi, formeerides LM oponentse telje. Sarnane protsess
toimub ka S-kolvikese vastusega, mida võrreldakse kombineeritud
vastusega L- ja M-kolvikesest. See annab S-oponentse telje. Sellised
omavahel oponentsed neuronid annavad täienduse samast
spektripiirkonnast tulenevale valgusele ja takistuse teistelt
spektipiirkondadelt tulevale valgusele.
Loe
edasi: Värvipimedus
|
|
