Esileht
Tutvustus
Värvitaju
Värvikorrastus
Värvikujundus
Värvitrükk
 
 
 
^
 
 
 
 

Valguse- ja värvitaju

>>>

 

 

 

Värvitaju kontekstuaalsus

 

Taju fenomenid

Suktsessiivkontrast on nähtus, kus meie hetke värvitaju mõjutab eelnevalt vaadeldud värvistiimul, nimetatakse ka järelpildiks. Vaata kõrvaloleva joonise ülemisi kujundeid valgele punktile keskendudes u 15-20 sekundit ja vii siis pilk alumistele kujunditele, 5 kuni 10 sekundi jooksul peaksid nägema värvide muutumist. Suktsessiivkontrasti täpsemaks uurimiseks kogu endale valik ristküliku- või ringikujulisi värvinäidiseid ja uuri, millise järelpildi erinevad värvid annavad. Alusta nende vaatlemisega valgel taustal.

Simultaankontrast on nähtus, kus kaks või enam kõrvutiolevat värvi mõjutavad üksteist nii, et nad paistavad teistsugused kui üksikult vaadates. Eristada võib naabervärvi või taustavärvi mõjust tingitud heleduse muutumist ja värvitooni muutumist. Tajuteoorias nimetatakse nähtust ka induktsiooniks 'esilekutsumine' ja eristatakse ereduse induktsiooni ning kromaatilist- ehk värviinduktsiooni. Simultaankontrasti lähemaks uurimiseks kogu endale valik värvinäidiseid paari kaupa ja vaatle neid võrdlevalt erineva hele-tumedusega ja erinevat värvi taustadel.

Assimilatsioon 'sarnastumine': värvidele omane suundumus värvuda ümbritseva(te) värvi(de) mõjul, omandada nende alatoon, näiteks kollasest ümbritsetud punane näib oranž ja sinisest ümbritsetu magentavärviline. Toimub väikeste täppide või triipudega mustrite korral (vt Ühtlustav segunemine). Assimilatsiooni uurimiseks valmista ja vaatle erinevaid joonterütme ja väikesetäpilisi pindasid.

Värvikonstantsus (color constancy 'muutumatus, näiv ühesugusus'): me tajume objekte samavärvilistena vaatamata faktile, et silma jõudva valguskiirguse spektraaljaotus muutub märgatavalt valgustingimuste muutumisel, nt hommikul, keskpäeval, õhtul; erinevate lampide valguses jm.

Adaptsioon, ka adaptatsioon: silma kohanemine erinevate valgustingimustega, millega kaasneb silma tundlikkuse muutumine.

  • Valguse adaptsioon on visuaalse tundlikkuse langus üldise valgustustaseme tõusu vastu. Kestab mõnikümmend sekundit.

  • Pimeduse adaptsioon on visuaalne tundlikkuse kasv valgustatuse kahanedes. Kestab mitu minutit.

  • Kromaatiline adaptsioon on eelmistest iseseisev tundlikkuse regulatsioon nägemismehhanismis. Kui silm on viibinud teatud aja kindlas valgustugevuses, siis ta aktsepteerib seda normaalsena ja töötleb kõiki värvide intensiivsusi selle suhtes. Kromaatiline adaptatsioon on tagasiviidav värvikonstantsusele, nägemissüsteemi võimele säilitada objektide ühesugune „väljanägemine“ (appearance) erinevates valgustingimustes. Fotokaameratel korvab seda valgetasakaal (white balance).

Purkinje nihe/fenomen (kirjeldas esmalt tšehhi füsioloog Jan Evangelista Purkinje 1819), on nähtus, kus silma tundlikkus nihkub hämaruses sinise spektriosa suunas. Purkinje märkas, et hämaruses on punased objektid vähemmärgatavad kui samaheledused sinised. Nimetatakse ka pimeduse adaptsiooniks. Toimub fotoopiliselt nägemiselt skotoopilisele üleminekul, ehk mesoopilise nägemisena.

 

Silma valgustundlikkuse muutumine: silma tundlikkus lainepikkustele on erinevates valgustingimustes erinev, päevavalguses on silm kõige tundlikum 555 nm (kollane) juures, hämaruses 500 nm (tsüaan) juures. Tajuteoorias nimetatakse eredas päevavalguses nägemist fotoopiliseks-, poolhämaras mesoopiliseks- ja kolvikestele baseeruvat (n-ö must-valget) videvikunägemist skotoopiliseks nägemiseks.

Bezold-Brücke nihe/fenomen (1873, 1878): nähtus, mille puhul valguse intensiivsuse suurenedes nihkuvad alla 500 nm (tsüaan) lainepikkusega spektrivärvid sinise poole ja üle 500 nm-ga kollase poole.

Abney efekt (kirjeldas esmalt briti keemik ja füüsik Sir William de Wiveleslie Abney 1909) on nähtus, kus valge valguse lisamisel monokromaatilisele valgusele toimub tajutav värvitooni muutumine punase ja rohelisega, mitte aga sinisega.

Metamerism on nähtus, kus kaks erineva spektraaljaotusega värvinäidist paistavad ühesugused. Probleemseks muutub olukord juhul, kui ühtedes valgustingimustes ühesugused värvid näivad teistes valgustingimustes erinevad. Kolorimeetrias täpselt defineeritud metamerismi terminit kantakse sageli üle mitmesugustele värvide kokkulangevust mõjutatavatele olukordadele, nii võib eristada metameerseid probleeme (metameric failure).

 

Suktsessiivkontrast.

 

 

 

 


Simultaankontrast.

 


Assimilatsioon.

 

Metameersed probleemid:

  • Valgusallikast põhjustatud metameerne probleem: 2 näidist, mis ühe valgusallika all on ühesugused, on teise all erinevad, näiteks võrrelduna päevavalguses ja hõõglambi valguses;

  • Vaatleja metameerne probleem: värvinäidised võivad erinevatele vaatlejatele näida erinevad, kuna ühe vaatleja „andurid“ on anomaaliaga või silmaläätse kollasusega;

  • Geomeetriline metameerne probleem: värvinäidised, mis ühe vaatenurga all vaadates paistavad ühesugused, on teisest vaatenurghast vaadatuna erinevad. Seda põhjustab erinev pinnapeegeldus, kokkulangevus võib sõltuda ka kaugusest või valgusallika asendist;

  • Pinna suuruse metameerne probleem: 2 näidist, mis paistavad ühesugused väikeste näidistena, võivad paista erinevad suurtel pindadel.

 

Loe edasi: Tehisvalgusallikad

 

Marje Tammert, 2013