Esileht
Tutvustus
Värvitaju
Värvikorrastus
Värvikujundus
Värvitrükk
 
 
 
 
^
 
 
 

Värvide korrastamine

>>>

 
 

 

Värviruum

Iga värviruum esitleb värvide kogumit, mis tuleneb valitud värvimudeli põhikomponentide kombinatsioonidest. Värviruum määratleb – enamasti 3-mõõtmelise – koordinaatide süsteemi oma komponentide baasil ning selles ruumis iga punkt vastab ühele spetsiifilisele värvile.

RGB- ja CMYK-värvimudeli abil võime määratleda spetsiifilise värvi ainult suhtega teistesse värvidesse (relatiivselt). See tähendab, et ei ole võimalik eeldada, kuidas seda värvi tegelikult tajutakse. Meil on üksnes värvikomponentide väärtused, mis võivad esindada teistsuguseid värve teistes kontekstides. Määratlemaks teatud värvi absoluutselt, on vajalik viidata inimese nägemise standardiseeritud värviruumile. Viitamine on võimalik vastavate matemaatiliste valemite abil (konverteerimisega).

Värvimudel on abstraktne konfiguratsioon, mis kirjeldab seda, kuidas värvimuljeid saab tekitada. See koosneb värvikomponentidest ja reeglitest, mis ütlevad, kuidas need komponendid vastastikku toimivad, et saada soovitud tulemust. Konfiguratsioon määratleb värvide tüübi ja koguse, mida saab luua (relatiivses) värviruumis.

Värvimudeli komponentidel (relatiivse värviruumi dimensioonidel) on mitu eristatavat omadust. Tähtsaimaks on komponendi tüüp (nt värvitoon) ja selle ühik (kraad, protsent). Järgmine omadus on skaala tüüp (lineaarne või mittelineaarne) ja selle väärtuste numbrid, millele viidatakse kui värvisügavusele (color depth). Erinevalt võib modelleerida komponendi miinimum-, maksimum- ja „standard“-väärtused.

Värvikomponentide kombineerimine tähendab värvikomponentide segamist. On olemas kahte tüüpi segamist, mistõttu eristatakse ka kahte värvimudelit: kas aditiivne mustale lisamine või subtraktiivne valgest eraldamine (Vt Aditiivne ja subtraktiivne värvisüntees).

Värviruumi geomeetriline kuju on seotud dimensioonidega, see näitab meile, millisel alal me navigeerime. Värviruumis on enamasti alati tumedaim (must) ja heledaim (valge) punkt ning veel kaks punkti, mis näitavad muutuvaid värvimuljeid vastavalt madalaima ja kõrgeima värviintensiivsusega (küllastusega, kromaatilisusega).

 


RGB-, CMYK- ja Pantone spot-värvide värviruumid võrreldes
inimese nägemise värviruumiga (CIELAB).
Autor: Damien van Holten, allikas: printernational

Värviulatus

Värviruumi avarusest või värviulatusest (gamut) räägitakse seoses värviga absoluutses mõttes ning selle võrdlusaluseks on inimese nägemise värviruum. Seda esindavad CIE-värvsusdiagramm ja CIELAB (Vt CIE-värvsusdiagramm, CIELAB). Nägemise värve võib määratleda värvimudeli abil, mis sisaldab ühe akromaatilise ja kaks kromaatilist komponenti. Kaks kromaatilist komponenti defineerivad ära 2-mõõtmelise ruumi, mille suhtes värviruumi avarust või ulatust määratletakse.

Viitamisalusena kasutatatava CIE-värvsusdiagrammi keskpunktiks on minimaalne kromaatilisus (valge mulje) ja seda piiritlevad maksimaalsed kromaatilised kõigis suundades. Iga suund määratleb keskpunktist lähtuvalt värvide madalaima ja kõrgeima kromaatilise väärtuse. Värvide kromaatilisus on oluline, kuna see on värvide reprodutseerimise juures limiteerivaks faktoriks. Kui reaalse maailma värv on kõrge kromaatilisusega, siis ei pruugi see olla reprodutseeritav.

Mida värviruumi avarus meile ütleb? Värvide reprodutseerimisel, nt elektrooniliste seadmete või maalimisvärvide komplekti puhul ütleb see meile reprodutseerimiseks potentsiaalselt võimaliku kromaatilisuse. Sisendseadmete puhul aga töötlemiseks potentsiaalselt võimaliku kromaatilisuse.

Loe edasi: Kordamisküsimused ja testi

 

Marje Tammert, 2013