1

Toote nimi on nimi märgistusel. Ühe aine korral võib see olla ka kemikaali nimi (vaata 5.1).

2

Sisesta A, kui ostetud kemikaal on üks aine; sisesta V, kui see on valmistis.

3

Võib-olla on kemikaalil sinu ettevõttes tuntud traditsiooniline nimetus. On kasulik märkida ka see arvestusse.

4

Lisa oma tarnija nimi (ettevõte, kelle käest sa kemikaali tellid ja kelle poole sa küsimustega pöördud).

5.1
5.2

Sõltuvalt toote märgistusel, ohutuskaardil või tehnilistes toimikutes olevast informatsioonist tuleb nimekirja lisada tootes sisalduva aine CAS number (EC-number) või kemikaali nimi. CAS number (EC) on olulisem. Lõpuks on sul terve nimekiri koostisosi. Sellisel juhul vali ainult need, mis on ohtlikud. Kasuta iga ühendi jaoks eraldi rida ja ühte rida toote jaoks.

6

Märgistused või ohutuskaardid annavad informatsiooni ohtlike ühendite kontsentratsioonide kohta mingis vahemikus.

7

Valmistise klassifikatsioon (esimene rida) ja üksiku komponendi klassifikatsioon.

8

Sisesta R-laused vastavalt ohtlikkuse tüüpidele: toksilised mõjud, mõjud keskkonnale, keemilised-füüsikalised ohud. Sisesta S-laused.

9

Märgi viimane ohutuskaardi kaasajastamise aasta; kui ohutuskaart puudub, siis sisesta “0”.

10
11

Sisesta kindla aja jooksul kasutatud kemikaali kogus (kg-des). Kasutatud kogus = perioodi alguse varu + ostetud kogus – perioodi lõpu ülejääk.

12

Võib olla kasulik sorteerida tooted vastavalt nende tehnilisele kasutamisele, nt värvid ja lakid, tindid, värvained, lahustialuselised puhastid, vesialuselised puhastid, metalli kontsentraadid galvaniseerimiseks. Proovi koostada lühike nimekiri (vähem kui 20 kategooriat).

13

Viita sellele, kas aine jääb ka lõppprodukti. Vasta jah kõigile ainetele, mis on:

1. toote osad (nt lakid, plastifitseerivad ained) või
2. puutuvad kokku lõpptootega ja võivad jääda selle pinnale (nt puhastusühendid).

14

Ettevõttes võiks olla nimekiri tegevuste asukohtadest (töökohad, protsessid, hallid, üksused). Proovi koostada lühike nimekiri kohtadest, kus kasutatakse kemikaale. Alustuseks peab see olema lühike, selgelt defineeritud asukohtadega, mitte üksikud töökohad.