Elektriahje kasutatakse metallide ja
nende sulamite tootmiseks, terase lõõmutamiseks (kuumutamine,
saavutatud temperatuuri mõne aja jooksul hoidmine ning
jahutamine, lõõmutamise eesmärgiks on materjali vastupidavuse,
plastilisuse ja löögisitkuse suhete optimeerimine),
karastamiseks, isolatsioonimaterjalide kuivatamiseks,
dielektrikute töötlemiseks jne. Tootmisprotsessis vajalik
temperatuur saavutatakse kas:
1.
takistuses voolu poolt tekitatava
soojusega;
2.
elektroodivahelises elektrikaares
eralduva soojuse arvel;
3.
soojuse tekitamiseks vajaliku energia
üleviimisega kuumutatavasse kehasse elektromagnetilise
induktsiooni vahendusel.
Sõltuvalt sellest liigitatakse
elektriahjud kolme rühma:
1.
takistusahjud;
2.
elektrikaarahjud;
3.
induktsioonahjud.
Elektriahje iseloomustavad nende
järgmised omadused:
1.
suure võimsuse kontsentreerimise ja
kõrgete temperatuuride (üle 2000
°C) saamise võimalus;
2.
temperatuuri pidev ja täpne
reguleeritavus ning ühtlase temperatuuri tagamine;
3.
kuumutatavat materjali kahjustavate
gaaside puudumine ja ahjudes spetsiaalse atmosfääri või vaakumi
loomise võimalikkus;
4.
elektriahjude mehhaniseerimise ja
automatiseerimise lihtsus, mis kergendab nende monteerimist
vooluliinidesse;
5.
töötingimuste paranemine ja tootmispinna
vähenemine.
Peale tavaliste
konstruktsioonimaterjalide kasutatakse elektriahjude
valmistamisel erimaterjale, mis peavad vastu pidama kõrgetele
temperatuuridele. Sellisteks materjalideks on tulekindlad,
soojust isoleerivad ja kuumuskindlad materjalid ning materjalid
küttekehade valmistamiseks.
