Seitsmesegmendilisi numbriindikaatoreid kasutatakse tihti numbrilise info ja ka lihtsamate sümbolite edastamiseks. Numbriindikaatori näol on tegu seitsme LED'iga, mis on paigutatud selliselt, et nende kombinatsioonidest oleks võimalik moodustada sümboleid. Antud juhul on tegelikult tegu kaheksasegmendiliste numbriindikaatoritega. Kaheksandaks segmendiks on punkt.

Numbriindikaatoritega saab väga hästi demonstreerida fakti, et kui skeemis on kasutusel mikrokontroller, siis saab riistvara kokku hoida ja mõttekas on realiseerida võimalikult palju tegevusi tarkvaras. Nimelt pole antud skeemis kasutatud koodimuundureid, mis oskavad igale kahendkoodile vastavusse seada vastava koodi numbriindikaatori jaoks ja numbritele vastavad segmentide kombinatsioonid realiseeritakse tarkvaras. See võimaldab iga numbri pealt kokku hoida ühe mikroskeemi, mis omakorda säästab toiteahelaid, kuna tarbitav vool on väiksem.

Kuna kasutatud on ühise anoodiga numbriindikaatoreid, siis on numbritel konstantne toitepinge +5V kogu aeg olemas ja segmendi süütamine toimub mikrokontrolleri poolt andes vastavale segmendile „0".

Selleks, et numbriindikaatoreid juhtida tuleb teada segmentide asetust numbril ja seda millise segmendiga on ühendatud milline mikrokontrolleri väljaviik.

Selleks, et kuvada sümbolit „1" on vaja kõigepealt määrata milliste segmentide otstele peab andma loogilise nulli ja milliste segmentide otstele peab andma loogilise ühe. Antud juhul peab nullid andma segmentidele b ja c, ülejäänud peavad olema ühed. Numbrile „1" vastav kahendkood on 11111001 ja sellele vastav kuueteistkümnend kood on f9.

Selliselt tuleb välja mõelda kõikidele numbritele vastavad koodid alates numbrist null kuni numbrini üheksa.