Keere lõigatakse mööda kruvijoont silindrilisele või koonilisele pöörlevale metallist varda (poldi, metallkruvi) pinnale. Olenevalt varda pöörlrmise suunast saadakse parempoolse (joonis 1.1.a) või vasakpoolse (joonis 1.1 b) käiguline keere.

Üheaegselt keermeprofiili lõigates mitmel omavahel nihutatud kruvijoonel saame mitmekäigulise keerme. Keeret iseloomustab kruvijoone tõus, mis on ühekäigulise keermeniidi puhul võrdne keerme profiili sammuga s. Seega keermesamm on kahe kõrvutiasetseva keermeniidi samade punktide vaheline kaugus. joonis 1.1. Mitmekäigulise keermeniidi arvu n puhul on samm vastavalt n korda pikem.

Joonis 1.1. a) parempoolne kere, b) vasakpoolne keere.

Keere võib olla lõigatud silindrilisele või koonilisele detailile kindla profiiliga kruvijoon. Saadakse silinderkeermega või koonuskeermega nn. torukeermega toode.

Joonis 1.2. Keermete profiilid: a) kolmnurkkeere; b)ruutkeere; c) trapetskeere; d) tugikeere; e) ümarkeere ja põhiparameetrid: s - keermesamm; d1 - keerme siseläbimõõt;d - keerme välisläbimõõt; φ - profiilinurk.

Keermesamm on kahe kõrvutiasetseva keermeniidi samade punktide vaheline kaugus. Kolmnurkkeerme sammu mõõdetakse keermekammiga. 

Joonis 1.3 Keermekamm.

Keerme põhielemendid kujunevad sõltuvalt sellest, kas keere lõigatakse silindrilise varda välispinnale või ava sisepinnale, nimetatakse keeret välis- või sisekeermeks. Välispinnalt keermetatud varrast nimetatakse poldiks või kruviks, ava sisepinnalt keermestatud detaili aga mutriks.

Keermeid määratlevad järgmised elemendid ja põhilised parameetrid: keermeprofiil, samm, välis- ja siseläbimõõt. Keermeprofiiliks nimetatakse poldi või mutri telglõike tasandil tekkivat keermeniitide ehk nn. keermesoonte ristlõike geomeetrilist kuju (kolmnurk, ruut, trapets jne) (joonis 2.1.).