Elektrienergia tootmine

Tänases maailmas toodetakse peaaegu kogu elektrienergia fossiilkütuseid põletavates soojuselektrijaamades, hüdrojaamades ja tuumajaamades. Üldiseks mureks on fossiilkütuste ammendumisest, keskkonna saastumisest ning inimese tegevusest tingitud võimalik mõju kliimamuutustele. Kütusevarud on jaotunud maailma riikide vahel ebaühtlaselt, mistõttu riigid või riikide rühmad võivad oma huvides dikteerida kütuste hindu ja esitada poliitilisi nõudmisi.

Maailma naftavarude ammendumist võib prognoosida juba enne 21 sajandi lõppu. Veidi kauem saab maailmas toota maagaasi, veel kauem aga kivisütt. Fossiilkütustest kasutatakse veel pruunsütt, põlevkivi ja turvast. Eesti energeetika põhineb põlevkivil, mille majanduslikult kasutuskõlblikke varusid arvatakse piisavat veel 30 aastaks, optimistlike hinnangute järgi 100 aastaks. On tekkinud suur huvi alternatiivsete elektrienergia allikate vastu. Nendeks on:

·     tuuleenergia;

·     geotermaalenergia;

·     päikese kiirgusenergia;

·     bioenergia;

·     vesinikuenergeetika.

Need energialiigid nagu traditsiooniline hüdroenergiagi on põhiliselt taastuvad ning ei ole seotud süsinikdioksiidi emissiooniga.

Eestis on taastuvatest elektrienergiaallikatest esikohal tuuleenergia. Vähesel määral rakendatakse ka biomassi ja hüdroenergiat. Geotermaal- ja päikeseenergiat elektri tootmiseks ei ole meil laialdaselt kasutada võimalik.

Tuuleenergeetika on viimasel aastakümnel arenenud tunduvalt kiiremini kui muud energeetikaharud ennekõike massiivse poliitilise toetuse tõttu. Ka tõstab võimalus rajada suuri tuuleparke lühikese ajaga (1…2 aastaga) investeerijate huvi.

Elektrijaamaliikide osatähtsus on riigiti erinev. Näiteks annavad Norras üle 99% elektrienergiast hüdroelektrijaamad. Araabia maades saadakse kogu elektrienergia vedelkütusega või maagaasiga köetavatest elektrijaamadest. Prantsusmaal on arenenud tuumaenergeetika, mis annab 78% kogu elektrienergiast.

Üle kahe kolmandiku maailma elektrienergiatarbest kaetakse fossiilkütuse põletamise teel. Ülejäänud kolmandik jaguneb peaaegu võrdselt hüdro- ja tuumaelektrijaamade vahel. Kuigi lähematel aastatel on oodata tuule- ja päikeseenergia kasutamise kasvu, jääb nende osatähtsus ikkagi ainult mõne protsendi piiridesse.