Tarkvaraarenduse meetodid

Tarkvaraarenduse jaoks on kasutusel mitmeid projekteerimismeetodeid, peamised kasutatavad meetodid on:  struktureeritud ja objekt-orienteeritud projekteerimine.

Struktuurprojekteerimise korral valmib terve programm korraga, projekteerimise etapid (analüüs, disain jne) on selgelt piiritletud ja järgmine etapp ei käivitu enne, kui eelmine on lõppenud. Sellisel projekteerimisel on mitmeid tõsiseid puuduseid: kui disainimisel tehti vigu, siis ilmneb see tihti alles arenduse lõppfaasis, lahenduse korduvkasutus on komplitseeritud, lahendus koosneb harva moodulitest ja funktsionaalsuse lisamine lahendusele on keeruline. Nende puuduste kõrvaldamiseks kasutatakse tihti prototüüpimist:  lahendusele tehakse kiiranalüüs, valmistatakse piiratud funktsionaalsusega prototüüp, korraldatakse testimine tellija juures ja edasisel lahenduse väljatöötamisel lähtutakse ka prototüübi tagasidest.

Lisalugemist: wikipedia.org

Objekt-orienteeritud (OO) projekteerimise korral lähtutakse sellest, et arendus hakkab toimuma objekt-orienteeritud arendusvahenditega. Seega teostatakse analüüsi ja disainimise etapid vahenditega, mis toetavad hilisemat lahenduse teostamist objekt-orienteeritud vahenditega. Suured lahendused jagatakse väiksemateks eraldiseisvateks lahendusteks, mida on võimalik arendada iseseisvalt. Erinevat struktuurprojekteerimisest on tellija kaasatud tihedalt arendusetappidesse. Lahendus ei valmi tervikuna korraga, vaid arendus toimub tsüklitena, kus iga tsükliga lisatakse lahendusele täiendavaid funktsionaalsus, sellist arendust nimetatakse iteratiivseks arendusprotsessiks.  

Lisalugemist: wikipedia.org

OO projekteerimise korral kasutatakse analüüsi ja disaini etapis lahenduse kirjeldamisel UML (Unified Modeling Language) vahendeid.

Lisalugemist: wikipedia.org