Sisend-väljund

Sisend-väljund käsud on mõeldud suhtlemaks välismaailmaga läbi sisend-väljund seadmete. Sisend-väljund käsud võivad erinevates keeltes suurtesti varieeruda: mitmetes keeltes ei ole eraldi sisend-väljund käske (näiteks Motorolla 88k assembler suhtleb sisend-väljund seadmetega nagu mäluga), C’l baseeruvatel keeltel on reeglina eraldi välised funktsioonid, mida sisendi ja väljundiga suhtlemiseks kasutatakse (tihti kasutatakse selleks operatsioonisüsteemi teenuseid ja vahendeid).

EPL keeles on sisend-väljund käskudeks ainult kaks funktsiooni: printf() ja readf().

 

Funktsioon printf() on kasutatav järgmiselt:

printf(„Mingi tekst”, muutuja1[,muutuja2...])

Antud näites on tekstilõik „Mingi tekst” väljundisse kirjutatav tekst ja muutuja1 ning muutuja2 väljundisse kirjutatavad muutujate väärtused. Väljundit nimetatakse siinkohal standardseks väljundiks (stdout – standart output) ja tavaliselt suunatakse enamikus programmeerimiskeeltes see infovoog ekraanile, kuid samas on enamikus programmeerimiskeeltes ka võimalus selle voo ümbersuunamiseks faili, printerisse, teise programmi jne.

 

Funktsioon readf() on kasutatav järgmiselt:

readf(muutuja1[,muutuja2...])  

Antud näites loetakse sisendvoost väärtused muutujatesse muutuja1, muutuja2 jne. Sisendit nimetatakse siinkohal standardseks siseniks (stdin – standart input) ja tavaliselt moodustub see infovoog klaviatuurilt sisestatud väärtustest, kuid samas on see on võimalik tihti see voog ühendada mõne failiga, teise programmi väljundiga jne.