Erinevalt programmeerimiskeelte põlvkondadest kirjeldavad põhitüübid kuidas on võimalik mingite keelte abil programmeerida. Peamised põhitüübid on: protseduurilised, funktsionaalsed ja objektorienteeritud programmeerimiskeeled.

Protseduurilistes programmeerimiskeeltes kirjeldatakse programmeerimiskeeltes tegevused ja nende täitmise kord ja jagatakse need tegevused gruppidesse (alamprogrammideks). Protseduuridest kujunevad omamoodi koodi struktuurid, mida on võimalik korduvalt kasutada.

Funktsionaalsetes programmeerimiskeeltes kirjeldatakse kogu lahendus funktsioonide abil.

Objektorienteeritud programmeerimiskeeltes teostatakse lahendus klassides (class) kirjeldatud funktsioonide ja andmestruktuuride abil. Igast klassist on võimalik moodustada objekte, millel on mingi hulk omadusi ja/või meetodeid.

Omadused on väärtused, mida objekt suudab hoida ja mis võivad mõjutada objekti käitumist. Näiteks klassi „konsooliaken” põhjal saab moodustada objekti „konsool1” mis kasutajale paistab lihtsalt ühe konsooliaknana. Sellel objektil on mitmeid omadusi (nähtav, mittenähtav, laius, kõrgus, teksti värv konsooliaknas, taustavärv jne), neid omadusi muutes muutub konkreetsel juhul objekti välimus.

Sama näite puhul on sellel objektil ka mitmeid meetodeid, nii saab vastava meetodi poole pöördudes kirjutada konsooliaknasse mingi teksti, lugeda muutujasse kasutaja poolt sisestatud teksti jne.

Teiseks näiteks võib tuua tekstimuutuja, luues tekstimuutuja klassi baasil objekti „MingiTekst”, loome ühe tekstimuutuja, mille peamine omadus on hoitav tekstiline väärtus, kuid tegelikult on omadusi sellisel objektil rohkem (näiteks hoitava testilise väärtuse pikkus). Ning samuti on tekstimuutjas ilmselt kirjeldatud mingi hulk meetodeid (muuda hoitav väärtus väiketähtedeks, suurtähtedeks, eemalda teatud sümbolid jne).

Selliselt klasse kirjeldades ning objektidega manipuleerides on võimalik koostada väga keerulisi programme ja täita mitmesuguseid tegevusi.